geopoliitika (kr), poliitiline õpetus, toetub olulisel määral geograafilistele uurimustele, põhjendab (suur)riikide välispoliitikat geograafilise asendi, majandussidemete, loodusolude jm geograafiliste asjaoludega. Geopoliitika oluline rakendusvaldkond on riikide välispoliitiliste huvide territoriaalne (mõjusfääride) määratlemine. Geopoliitika tekkis 19. ja 20. sajandi vahetusel, selle rajajateks peetakse Friedrich Ratzelit ja Karl Haushoferit (Saksamaa), Ηalford J. Mackinderit (1861–1947; Suurbritannia) ja Αlfred Thayer Mahanit (USA). Geopoliitika mõiste võttis kasutusele Rootsi jurist Rudolf Kjellén (1864–1922). Geopoliitika oli mõjukas pärast Esimest maailmasõda natslikul Saksamaal, kus riigi poliitika keskmes oli saksa rahva eluruumi (Lebensraum) vägivaldse laiendamise loomupärasuse põhjendamine. Külma sõja järgsel ajal on geopoliitikat viljeldud üleilmsete poliitiliste muutuste mõtestamiseks 20. sajandi lõpul (Zbigniew Brzezinski, Samuel Huntington).

Geopoliitika on taassündinud 21. sajandil Venemaal, see on paljuski muutunud osaks riigi ametlikust poliitikast. Geopoliitiliste arutelude keskmes on Venemaa huvisfääride geograafiline määratlemine (endine NSV Liit), nn lähisvälismaa doktriin (Sergei Karaganov) ja Krimmi annekteerimise õigustamine, samuti Venemaa euraasialiku olemuse selgitamine (Aleksandr Dugin). Geopoliitika võib minna  vastuollu riikide suveräänsuse põhimõttega.

Vaata ka geograafiline determinism.

Loodud 2014 (H. Aasmäe)