Haapsalu piiskopilinnus

Haapsalu piiskopilinnuse plaan (P. Johanseni rekonstruktsioon). Keskel asuva toomkirikuga külgneb täisnurkse siseõuega pealinnus (nn loss). Linnust piirab tornidega ringmüür. Musta täisjoonega on tähistatud säilinud, kaksikjoonega hävinud osad.

Haapsalu piiskopilinnus, rajati hiljemalt 13. sajandi keskpaiku ja ta sai 1260. aastail Saare-Lääne piiskopkonna keskuseks.

Alglinnuse moodustas praeguste varemete lääneosa, ristkülikukujulise põhiplaaniga kastell. Selle kirdenurgas paikneb sisehoovi ümber algelise konvendihoonega sarnanev varaseim hoonestu: toomkapiitli ruumid, lõunatiivas kirik, põhjapoolsetes nurkades tornjad hoonekehandid ja lääneküljel eenduv flankeeriv torn, mille praegune kuju pärineb keskaja lõpust. Selle hoonestu idaküljel olnud külgmüüridega kaitstud sadamasuue muudeti mere taandudes 16. sajandi alguses teiseks suureks iseseisva välisväravaga eeshooviks. Uusi müürilõike tugevdati tulirelvadele kohaste tornidega. Säilinud ringmüüri kogupikkus on u 800 m. Pidevalt täiendatud linnus moodustas 15. sajandi valminud linnamüüriga kindlusliku terviku. Vene-Liivimaa sõjas sai linnus tugevasti kannatada, see käis kaheksa korda käest kätte, kuni 1581 rootslased selle lõplikult vallutasid.

Rootsi ajal lasid linnuse omanikud De la Gardie’d kapiitlihoonet remontida; Jakob De la Gardie ajal hakati linnust 1641–47 lossiks ehitama, projekt telliti Augsburgist pärit arhitektilt Matthias Hollilt (1688. aasta tulekahjust alates varemeis; varemeid on vähehaaval konserveeritud kuni nüüdisajani); kuivanud sadama kohale rajati tiikidega park (nn Krahvi aed). 

Toomkirik

Ühelöövilisel kolme võlvikuga toomkirikul (esmakordselt on kirikut kirjalikult mainitud 1279. aastal) on hilisromaani kapiteelreljeefid, teravselgsete roietega domikaalvõlvid ja suure ümaraknaga läänefassaad (ümarkaarne lehtkapiteelide ja vimpergiga sammasportaal asendati 1886–89 uusgootilisega); oli piiskopkonna suurimaid kirikuid. Kiriku lõunaküljel olev ringikujulise põhiplaaniga baptisteerium pärineb arvatavasti 15. sajandist. Kirik taastati 1886–89. 1960. aastatel hakati toomkirikut kontserdisaaliks restaureerima, kuid 1990 taasõnnistati see kirikuna.

Kirjandus

  • K. Aluve. Eesti keskaegsed linnused. Tallinn, 1993
  • K. Aluve. Haapsalu Piiskopillinus – The Haapsalu Episcopal Stronghold – Die Bischofsburg zu Hapsal. Tallinn, 1998

Välislink

EE 12, 2003