Vene-Liivimaa sõda, peeti 1558–83 peamiselt Liivimaa alal ja selle eesmärk oli Liivimaa vallutamine; 1558–61 sõdisid Venemaa ja Liivimaa konföderatsiooni riigid, 1562–70 ja 1577–82 Venemaa ja Poola-Leedu, 1570–83 Venemaa ja Rootsi, 1575–78 Venemaa-Taani, 1563–68 Rootsi ja Poola-Leedu ning 1563–70 Rootsi ja Taani. Vene historiograafias kasutatud nimetust Liivi sõda, Põhjamaades nimetatakse seda Põhjamaade seitsmeaastaseks sõjaks (Rootsi ja Taani sõda 1563–70) ning Põhjamaade kahekümne viie aastaseks sõjaks (Rootsi-Vene sõda 1570–95).

Sõjategevuse käik

Sõjategevust alustas Venemaa jaanuaris 1558 endise tatari khaani Šig-Alei juhitud rüüsteretkega, tuues ettekäändeks Tartu vaherahu rikkumise. 11. mail vallutas Vene vägi Narva, 6. juunil Vasknarva, 30. juunil Vastseliina, 18. juulil Tartu, 30. juulil Porkuni, 2. augustil Laiuse ning varsti pärast neid Rakvere ja Toolse. Tartu piiskopiriik kapituleerus. Liivimaa riigid olid välispoliitiliselt isoleeritud ning nende katsed saada Taanilt, Rootsilt, Poola-Leedult, Hansa Liidult ja Saksa keisririigilt abi ei andnud tulemusi. 1559 sõlmiti Taani vahendusel Venemaaga 6 kuuks vaherahu. Samal aastal valiti Taani-meelse Wilhelm von Fürstenbergi asemel ordumeistriks Gotthard Kettler, kes andis oma valdused Poola-Leedu kaitse alla. 1560 algas sõjategevus uuesti. 2. augustil purustas Vene vägi Oomuli lahingus Liivimaa Ordu väliväe, 21. augustil alistus ordu tugevaim linnus Viljandi. Vene väe liikumise Tallinna poole peatas Paide visa vastupanu. Vene rüüsteretkede ees kaitseta jäänud eesti talupoegade seas kasvas pahameel isandate vastu. Oktoobris 1560 algas Lääne- ja Harjumaal talurahva ülestõus (1560. aasta ülestõus), aga aadlikud surusid selle kiiresti maha. Veendunud olukorra lootusetuses, alistusid Liivimaa riigid kaitset lubavatele naaberriikidele. Taani kuningas võttis (tegelikult ostis) 1559 Saare-Lääne piiskopkonna Taani kaitse alla. Kuninga vend hertsog Magnus, kes sai piiskopiks ja Saaremaa enda valdusse, ostis 1560 endale ka Kuramaa piiskopkonna. Juunis 1561 alistusid Tallinn, Harju-Viru rüütelkond ja Järvamaa aadel Rootsile ning 28. novembris Liivimaa Ordu ja Riia peapiiskopkond Poola kuningale. Ainult Riia linn jäi aastani 1581 iseseisvaks. Venemaa koondas peajõud Poola-Leedu vastu. Oma positsiooni tugevdamiseks üritas Venemaa rajada temast vasallisõltuvuses olevat marionetlikku Liivimaa kuningriiki, selle valitsejaks kutsus Ivan IV hertsog Magnuse (tema residentsiks sai Põltsamaa). 1570–71 piiras Magnus suure Vene väega Tallinna, kuid ta löödi tagasi. 1571 üritasid Poola-meelsed ohvitserid Tartus Vene võimu kukutada, kuid see ebaõnnestus. 1565 ja 1571 küüditati Tartu saksa soost kodanikud Venemaale. 1573 vallutas Vene vägi Paide, 1575 Pärnu, 1576 Lääne-Eesti mandriosa ja Haapsalu. Maad rüüstati halastamatult ja palju rahvast vangistati või tapeti. Rootslaste alluvusse jäi Eesti mandriosas ainult Tallinn. 1577 piiras Tallinna 50 000-meheline Vene vägi, kuid löödi tagasi. Linna kaitses oli tähtis osa eesti talupoegade lipkonnal, mida juhtis Ivo Schenkenberg. Suvel 1577 vallutasid venelased Poola-Leedu valduses olnud ala kuni Daugavani (v.a Riia). Ivan IV-ga vastuollu sattunud hertsog Magnus põgenes Kuramaale ja tsaar heitis Liivimaa kuningriigi rajamise kava kõrvale. 1578 toimus sõjategevuses pööre. Poola-Rootsi ühendvägi purustas Võnnu (Cēsise) lähistel Vene väliväe, ka Eestis sai ülekaalu Rootsi. Kõik sõdivad pooled, eriti venelaste ja tatarlaste salgad, rüüstasid maad hirmsasti. Ka saksa mõisameestest ja eesti talupoegadest koosnevad lipkonnad rüüstasid külasid, tehes retki vaenlase tagalasse. Rootslased vallutasid Pontus De la Gardie juhtimisel 1580–81 Põhja-Eesti (koos Narvaga) ja Ingerimaa lääneosa. 1581 piiras Stefan Batory (aastast 1576 Poola kuningas) 5 kuud Pihkvat. 1582 sõlmis Venemaa Poolaga Jam Zapolski vaherahu ja 1583 Rootsiga Pljussa vaherahu. Eesti ala läks Rootsi, Poola-Leedu ja Taani võimu alla.

Kirjandus

• H. Kruus. Vene-Liivi sõda. Tartu, 1924

EE 12, 2003