Heinarulli on hea ladustada ja loomadele ette anda

hein, kuivatatud rohust koresööt. Kasvukoha järgi eristatakse põld-, niidu- ja viljaheina, kuivatusviisi järgi looduslikult ja kunstlikult (kuuma õhuga) kuivatatud heina, koristusviisi järgi pikka lahtist heina, pallitud heina ja hekselheina. Hekselheina saamiseks kuivatatakse hein 35%-lise niiskusesisalduseni, kogutakse vaaludesse ja peenestatakse 8–15 cm pikkusteks heksliteks; need veetakse küüni või tornhoidlasse, kus ventileeritakse umbes nädala jooksul lõplikult kuivaks. Hekselheina tegemisel on varisemiskaod väiksemad kui muude heinateoviiside puhul, ka sõltub heinategu vähem ilmastikust. Hekselheina valmistamine ja etteandmine on täielikult mehhaniseeritav. Heina toiteväärtus oleneb rohu botaanilisest koostisest, väetamisest, niitmisajast ning kuivatus-, koristus- ja säilitusviisist. Loo­madele päevas söödetav heinakogus sõltub varutud heina hulgast, toiteväärtusest, looma liigist, vanusest ja toodangutasemest. Kõige rohkem tarbivad heina mäletsejalised ja hobused. Harilikult antakse hobustele 8–10, lehmadele 3–6, noorveistele 2–4 ja lammastele 1–2 kg heina päevas. Lindude ja sigade seedeorganite eripära tõttu söödetakse neile heinajahu, selleks jah­vatatakse kuivatatud hein vasar- või universaalveskis. Heinajahu antakse ka noorloomadele.

Välislink

• Hein (hobuste söötmine)

VE, 2006; EME 1, 2008 (Ü. Oll)