veski

veski, sama mis jahvati; rahvakeeles ka ehitis või hoone, kus paikneb jahvati. Eestis on ehitatud tuuleveskeid ja vesiveskeid. Trummelveskis purustavad materjali pöörlevas trumlis liikuvad metallkuulid (kuulveski) või varvad (varbveski). Materjali purustamiseks kasutatakse ka pöörlevaid rulle (valtsveski), rattaid (ratasveski) ja materjaliosakeste omavahelist põrkumist (jugaveski).

Jahvati  on materjali peenestamise seade (lähtunud käsikivist); koos­neb ajamist, kerest, tööorganitest ja abiseadmetest. Valtsjahvatis lõhustavad eri sagedusega ja eri suunas pöörlevad hammastatud rullid materjali (teravilja) osakesteks, mille mõõtmed sõltuvad hammaste sam­must ja valtside vahekaugusest. Kivi- või ketasjahvatis peenestub materjal abrasiivpindade vahel, nende vahekaugusest sõltub jahvatusmäär. Vasarjahvatis peenestavad suure sagedusega pöörlevale kettale kin­nitatud vasarad materjali löökidega. Vahetatava sõelaga jahvati jahvatusmäär oleneb avade läbimõõdust. Vasarjahvatil võib olla ventilaator, mis laseb jahu kotti, salve või punkrisse. Muljuris lömastatakse mater­jal vastandsuunas pöörlevate rullide vahel. Muljur on kombineeritud jahvati esimene aste. Desintegraatorjahvati tööorganid on võrdse sagedusega vastandsuunas pöörlevatele ketastele kinnitatud sõrmed.

Vesiveski (lõige)

Pukktuulik ja Hollandi tuulik (lõiked)

Jahvatite tööorganid. a valtsid, b rullid, c kivid, d kettad, e vasarad ja sõel, f vasarad, g sõrmed

  

Tuntuim veski on jahuveski, vanimaid teravilja jahvatamise ettevõt­teid. Veski põhiosa on kaks pealistikku asetsevat kettakujulist soonilise sisepinnaga veskikivi, mille keskel on ümmargune (kivi)silm. Silmadest käib püsti läbi tugev raudvarb, mis on kinnitatud ülemise kivi külge ja toetub all pakule. Pakku üles-alla nihutades saab reguleerida kivide vahet. Raudvarva küljes on hammaspulkadega värten, mida veab ringi võlli küljes olev suur hammasratas, pannes ülemise kivi pöörlema.

Kaasaegses jahuveskis puhastatakse teravili lisanditest, olene­valt jahusordist (kroov-, lihtjahu vm) eemaldatakse kestad. Terad peenestatakse jahvatites, jahu sor­teeritakse sõeltesüsteemi abil. Tõste- ja transpordiseadmetega teisaldatakse jahu punkrisse; ventilat­sioonisüsteem tagab nõuetekohased töötingimused. Pärast kaalumist ja pakendamist on toodang kaubastamisvalmis. Nüüdisaegsetes söödajahuveskites, kus saab jahvatada segajõusööta, on automaatjuhtimisega tootmisprotsess.

Koluvere vesiveski Kullamaa vallas

Eemu tuulik Muhu vallas

Muuga tuulik Laekvere vallas

Vesiveski võll on ühendatud vesirattaga, tuuliku võll tiibadega. Jahvatatav vili valgub lehtrikujulise kolu kaudu ülemise kivi silma. Veskikivid paiknevad ümmarguse laudtõrre sees, kust jahu langeb läbi toru veskikojas asuvasse jahukirstu ja sealt jahukotti. Eestis hakati vesiveskeid ehitama hiljemalt 13. sajandil, 14. sajandi alguses võeti kasutusele tervikuna tuulde pööratavad pukktuulikud (eriti ohtralt Lääne-Eestis) ja suuremad, torni tipus paikneva pööratava peaga Hollandi tuulikud. 1860. aastail hakati Eestis ehitama auruveskeid, mistõttu algul vähenes vesiveskite, sajandi lõpul ka tuuleveskite arv. Nüüdisajani on säilinud vaid vähesed vanad veskid, peamiselt ehitusmälestistena.

VE, 2006; RKL, 2007; EME 1, 2008 (V. Veinla)