Ene Hion (18. I 1931 Tartu), ajakirjanik, Viktor Hioni tütar, Jaak Hioni õde. Lõpetas 1955 ajakirjanduse erialal Moskva ülikooli, töötas 1955–88 ajakirjanikuna Eesti Raadios. Koostanud ühiskondlik-poliitilisi saatesarju „Vladimir Uljanov”, „Ja aastad lähevad...”, „Kolm meest stuudios” ja „Loominguliste Liitude Kultuurinõukogu saatetund”, avaldanud mitmesuguste pseudonüümide all ajakirjanduses artikleid ning kirjutanud dokumentaalfilmistsenaariume ja kuuldemänge („Meeste mängud”, 1983). Naiste Kodanikukoolituse Keskuse asutajaid (1998) ja selle juhatuse esinaine.

Eesti NSV teeneline ajakirjanik (1975). Jaan Anveldi preemia 1979.

Teosed

• Kolm meest stuudios (1987)
• Meie muutuv elulaad (1988, koos Marju Lauristini ja Peeter Vihalemmaga)
• Poliitika on kunst. Meenutusi ja mõtisklusi Hendrik Allikult (1990)
• Teekond läbi hiiukirnu (2007)
• Magushapud heietused (2010)
• Armastab, ei armasta (2011)

Välislingid

• Ene Hioni artiklid Eesti artiklite andmebaasis ISE
• T. Teder. Ene Hioni projektsioon ja järelnopped. – Sirp, 5. november 2010

EE 14, 2000; muudetud 2011