Hundikari

hunt, ka hall hunt ehk susi (Canis lupus), põhjapoolkeral levinud kiskjaline. Tema levila ulatub Euraasias ja Põhja-Ameerikas tundrast kõrbeteni, ligikaudu pool tänapäevasest levilast paikneb Venemaal, Euroopa tihedasti asustatud piirkondades on ta peaaegu välja surnud. Hunt on suurim koerlane: tüvepikkus kuni 160 cm, sabapikkus 50 cm, õlakõrgus 100 cm, mass keskmiselt 50 kg (suurimad on kaalunud 80 kg). Kohastumise tagajärjel erinevad hundi rohked alamliigid ja vormid nii suuruse kui ka värvuse poolest. Välimuselt  on hunti mõnikord suurest kodukoerast raske eristada, kuid tema jälg on koera jäljest pikergusem ja jäljerida kulgeb sirgelt. Toitub kõikjal kohalikest uluksõralistest, kuid tarvitab mõningal määral ka taimtoitu ning võib hävitada kariloomi.

Eestis on hunti kõikjal, arvukuses on olnud suuri kõikumisi; eriti rohkesti oli Eesti alal hunte 19. sajandi I poolel ja pärast II maailmasõda. Hundi jooksuaeg on Eestis enamasti veebruaris, tiinus kestab 62–75 päeva. Pesakonnas on 4–6, harva kuni 8 või isegi kuni 15 kutsikat. Hunt on vastupidav jooksja, saaki jälitades kasutab ta haruldase vaistuga ära maastiku iseärasused. Karjas tegutsedes on igal hundil jahil oma ülesanne ja karjahierarhias oma koht. Poegadega emahunt elab urus, mille hundipaar kaevab kallakutel kohevasse liiva või puujuurte alla, tihti kasutavad nad mõne teise looma endist elupaika.

Hunt on jahiloom, omal ajal püüti teda hundiaukudesse, -undadesse, silmustesse ja tarapüünistesse ning jahiti eriliste hundiodadega. Tänapäeval võib hundile pidada peibutus-, varitsus-, hiilimis- või ajujahti ning jahti piirdelippe ja jahikoera kasutades 1. novembrist 28. veebruarini. 2010. aastal kütiti Eestis 130 hunti (kõige enam Pärnumaal – 26 hunti). Mitmel maal on hunt häviva liigina kaitse all ja tema bioloogia ning arvukuse uurimisel on suur tähtsus. 2011. aastast hakati raadiotelemeetriliselt uurima hunte ka Eestis.

VE, 2006; EME 1, 2008; muudetud 2011