Otu Ibius (aastani 1936 Otto; 8. IV 1904 Soosaare vald Taganurga küla – 26. VI 1975 Tartu), õigusteadlane, ajaloouurija ja karskustegelane.

Lõpetas Põltsamaa ühisgümnaasiumi (1927), õppis 1933–37 Tartu Ülikoolis filosoofiat, 1939–43 õigusteadust, lõpetades kiitusega (teistkordne diplom Eesti NSVs 1945). Oli 1933–40 Tartus Eesti Karskusliidu nõunik, 1943–44 Tartu ülikooli õigusteaduskonna seminariraamatukogu korraldaja, 1945–48 TRÜ riigi ja õiguse teooria ja ajaloo kateedri vanemõpetaja ja 1948–52 ühtlasi ka kateedrijuhataja kohusetäitja. Tema 1949 valminud töödistsipliinialane väitekiri jäi kaitsmata, 1952 sunniti ta TRÜ-st poliitilistel põhjustel lahkuma. Töötas 1953–56 Eesti NSV Riikliku Ajaloo Keskarhiivis (RAKA) ja 1957–75 Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudis teadurina.

Uuris Eesti alkoholi- ja karskusliikumise ning saksa ajakirjanduse ajalugu, on dokumendikogumiku „Eesti rahva ajaloost Põhjasõja aastail 1700–1721” (1960) koostajaid. Palju tema uurimusi jäi käsikirja: uurimus alkoholiajaloost Eestis, ligi 1800-leheküljeline käsikiri asub Eesti TA Ajaloo Instituudis, monograafia „Karskusliikumise ajalugu” (4 köidet, käsikirjas, deponeeritud 1960. aastal Eesti Ajalooarhiivis).

Maetud Kolga-Jaani kalmistule.

Otu Ibiuse sünnikodu (Taganurga küla, Adrasaare talu), ta vanemaid ja kodakondseid on kirjeldatud Osvald Toominga jutukogus „Üks maja, üks küla...” (Tallinn, 1986).

EE 14, 2000; ETeadBL, 2000 (M. Luts, T. Šor)