Jõhvi Mihkli kirik, on Eesti ainulaadseimaid ja tugevaimaid kaitsekirikuid, ühtlasi Eesti suurim ühelööviline kirik (sisemõõtmed 35,15 x 13,85 m, pindala 485 m²), ehitismälestisena riikliku kaitse all. Kiriku keldriruumides on aastast 2002 avatud muuseum.

Oletatavasti paiknes kiriku kohal eestlaste muinaslinnus. Kirikut on esmakordselt nimetatud seoses venelaste rüüsteretkega 1364. Valmis algkujul arvatavasti 14. sajandi keskpaiku vahetult pärast Põhja-Eesti üleminekut Liivimaa Ordu valdusse. Algselt oli see pikk võlvimata kaitseehitis, mille kitsad aknad paiknesid linnusetaoliselt kõrgel ja ainus sissepääs oli lääneseinas. Sissepääsu kaitseks oli läänesein sakmelise rinnatisega viilumüüri kohal: viimane oli linnuste eeskujul taandatud otsaseinast sissepoole suurele, tänini säilinud kandekaarele. VõImalik, et kaitsekäiguga olid juba tollal kindlustatud ka külgseinad. Müüritrepp asus lääneseinas. Idavõlvikus viisid trepikäigud keldrisse (keldrivõlvid 18. sajandist).

16. sajandi I veerandil kirik arvatavasti võlviti ühelööviliseks nelja võlvikuga ruumiks (praegused võlvid pärinevad 18. sajandist) ning seinte ülaossa ehitati kaitserõdu. Omapärane võlvistik moodustub lamedalt teravkaarsest silindervõlvist, mille külgedes on akende kohal sügavad pistiksiilud: vööndkaared puuduvad ja võlvikannad toetuvad vahetult seesmistele tugipiilaritele, mis võlvimisel ehitati vastu vanu külgseinu. Tugipiilaritele toetuvad laiad kilpkaared moodustavad külgseinte ääres omalaadse sügava arkaadistiku. Põranda üldnivoost kõrgemale tõstetud koorivõlviku alla ehitati kahe trepiga ja võlvitud relva- ja püssirohukelder (mõlemad trepid osaliselt kas kinni müüritud või purustatud). Üks trepp väljus läbi keldri lääneseina põhjalõigu pikihoonesse võidukaare alla ja müüritrepp kagunurgast läbi idaseina koori võlvipealsele ja edasi kaitsekäigule. Idaseinas oli vahepodest, millelt pääses läbi tänaseni säilinud lihtsa raidportaali kooriruumi. Vahetult enne Vene-Liivimaa sõda valmis ka nelinurkne veidi eenduv sale läänetorn, mis sulandati vanasse kaitsekompleksi. Torni kaheksast korrusest olid alumine ja ülemine võlvitud (kiviosa kõrgus 23,35 m). Torni ülaosa on 17.–19. sajandi mitu korda rekonstrueeritud. 16. sajandi keskel rajati kirikuaia ümber vallikraavidega muldkindlustus (osaliselt säilinud).

Tornifassaadile müüritud vapikivi põhjal olid kiriku ehitusisandateks von Taube suguvõsa liikmed, kellele kuulus kiriku vahetus naabruses asunud Edise vasallilinnus. Linnus ja kirik moodustasid ühtse kaitsekompleksi ja legendi järgi ühendas neid maa-alune käik. Kirik põletati Liivi sõja algul pärast pikemat piiramist 1558; oli 1637 taastatud, kuid rünnati Rootsi–Vene sõjas uuesti (1657). Viimati põles Põhjasõjas 1703; taastati 1728, barokne tornikiiver ehitati 1748, praegune neogooti kiivrikuju on aastast 1875 (hävis 1941. taastati 1984; torni üldkõrgus 47,5 m), mil suurema remondiga seoses (arhitektid F. Modi. M. Girard de Soucanton) sai kirik nüüdse kuju (suleti otseühendus keldriga, ehitati lõuna- ja idauks, suurendati aknaid).

Sisustus

Sisustuses on tähelepanuväärsed kaks näidet Eesti meisterlikuma hilisbarokiaegse puunikerdaja Johann Valentin Rabe loomingust (mõlemad 1728): kantsel, mis on väheesinev näide hilisbaroksest puunikerdusest, meisterlik on taimeaineline ornamentaalne nikerdus ja kolmefiguuriline Võidukaare grupp (Johannes, Kristus ja Maarja). Romantilise tonaalsusega hilisakademistlik altarimaal „Taevaminek” (1900) on näide Eestist pärit, kuid peamiselt Peterburis tegutsenud kunstiajaloolase ja kunstniku Ernst Friedrich von Lipharti religioossest loomingust. Kirikus on ka kolm värvitud puidust aadlivappi 18. sajandi I veerandist. Sompa mõisa omaniku Carl Gustav von Stahl vapp on seotud triumfikaare krutsifiksi annetusega ning on samaaegne kantsli ja altariga (tõenäoliselt Rabe töökoda). Ahula, Väike-Kullamaa ja Püssi mõisa omaniku, haagikohtuniku Wolter Reinhold von Grünewaldi ning tema naise Margarethe Charlotte von Kurselli kaksikvapp kuulus nende annetatud altari juurde. Ereda mõisapreili Hedwich Sophia Mülleri vapp tähistas annetatud uut kantslit. 1957 valmis vendade Kriisade poolt Jõhvi kiriku jaoks ehitatud orel 2 manuaali ja 25 registriga. 2009. aastast on kirikus 470-kilogrammine pronksist kirikukell.

Jõhvi Mihkli kiriku sisevaade

Kolgata grupp

Kantsel

Kasutatud kirjandus

• V. Raam. Jõhvi kiriku mõningatest ehitusloolistest probleemidest. – Eesti Arhitektuur 1970, nr 3
• V. Raam. Mihkli kirik. – Eesti arhitektuur. Üldkoostaja V. Raam. Tallinn, 1997  
• Jőhvi kindluskirik - legendist tegelikkuseks. Koostaja ja toimetaja V. Reimaa. – Jőhvi Muuseumi Seltsi väljaanne, 2003

Välislingid

• Jõhvi Mihkli kirik Kultuurimälestiste riikliku registri andmebaasis
• Jõhvi Muuseumi Seltsi koduleht (kindluskiriku muuseum)

EE 12, 2003; muudetud 2014