kammkeraamikakultuur
kammkeraamikakultuur, arheoloogiline kultuur, Ida-Euroopa ja Lääne-Siberi metsavööndis, mille iseloomulik tunnus on hambulise servaga stambi (kammtempli) abil ilustatud savinõud (kammkeraamika). Kammkeraamikakultuure on eristatud kammkeraamika variantide järgi. Vanimad kammkeraamikakultuurid (Ülem-Volga kultuur, Dnepri-Donetsi kultuur, Sperringsi kultuur, Narva kultuur) kujunesid V–IV aastatuhandel eKr enamasti kohalike hilismesoliitiliste kultuuride alusel, keraamika ühistunnused osutavad vastastikustele kultuurimõjudele. IV aastatuhande lõpus tekkis Volga ülemjooksu ja Oka vahealal Ljalovo kultuur, mille keraamikal on ülekaalus lohkornament. Niisugune keraamika levis peagi naaberaladele, eriti põhja poole (kohati Jäämereni). Arvatavasti selle keraamika mõjul kujunes tõenäoliselt Laadoga ümbruses geomeetriliste motiividega ilustatud kammkeraamika, mis III aastatuhandel oli levinud Soome, praeguse Leningradi oblasti lääneossa, Eestisse, Lätisse, Loode-Valgevenesse ja Läänemere kagurannikule Wisła suudmeni. See kultuur kuulus oletatavasti läänemeresoome hõimude eellastele, III aastatuhande II poolel sai kammornament taas suurema osatähtsuse ka Volga ja Okaa vahealal, seal kujunes Volossovo kultuur. Kammkeraamikakultuuride alal on leitud nii protolaponoidset kui ka protoeuroopa tüüpi koljusid.
Eestis ja naaberaladel neoliitikumis levinud kammkeraamikakultuuris eristatakse kaht peamist vanusejärku: varasemale on iseloomulik nõude kivipurdu sisaldav savi ja korrapärane geomeetriline ornament (nn tüüpiline kammkeraamika), hilisemale aga pudedam savi ning hõredam ja hooletumalt teostatud ornament.