Keyserling, Hermann von

Hermann von Keyserling

Krahv Hermann Alexander von Keyserling [kaiz-] (20. VII 1880 Kõnnu mõis, Harjumaa – 26. IV 1946 Innsbruck, Austria), baltisaksa filosoof, Alexander Keyserlingi lapselaps. Lõpetas 1897 Pärnu poeglaste gümnaasiumi ning õppis 1897–98 Genfi ülikoolis, 1898–1900 Tartu ülikoolis, 1900–01 Heidelbergi ülikoolis ja 1901–02 Viini ülikoolis geoloogiat ja keemiat. Omandas 1902 Viini ülikoolis doktorikraadi. Rändas seejärel mööda Euroopat, suved veetis Raikküla mõisas, kus kirjutas suure osa oma teostest. Tegi 1911–13 kaks ümbermaailmareisi. Alustas loodusfilosoofina, tuntuks sai kultuurifilosoofina. Asutas 1920 Saksamaal Darmstadtis filosoofiaõppeasutuse Tarkuse Kool (Schule der Weisheit). Püüdis Wilhelm Dilthey ja Friedrich Nietzsche ideedest lähtudes luua Euroopa-väliseid kultuure universaalselt mõtestavat antropoloogiat. Saksamaal on aastast 1947 tegutsenud Keyserlingi Selts (Keyserling-Gesellschaft).

Keyserlingi poeg Arnold Keyserling (9. II 1922 Darmstadt – 7. IX 2005 Matrei in Osttirol, Austria) oli samuti filosoof. Juhtis pärast isa surma tema Tarkuse Kooli, hiljem Viinis asuvat vaimsusekooli Schule des Rades, mille töörühmi tegutseb paljudes maailma maades, sh Eestis. Viibis mitu korda Eestis.

Töid

• Das Gefüge der Welt (1906, ³1922)
• Das Reisetagebuch eines Philosophen (2 köidet, 1919, ⁸1932)
• Philosophie als Kunst (1920, ²1922)
• Schöpferische Erkenntnis (1922)
• Amerika, der Aufgang einer neuen Welt (1930)
• Das Buch vom Ursprung (1947)
• Reise durch die Zeit (mälestused, 1948)
• India-reisid (kaasautor A. Staël von Holstein). – Loomingu raamatukogu 9–10, 1991
• Loov tunnetus (1998)