koadjuutor (lad 'abiline'), katoliku kirikus ja rüütliordudes piiskopi või muu ametiisiku täievoliline abiline. Koadjuutoreid määrati (abistatava eluajaks või ametijärgluse õigusega) alates 14. sajandist, aastast 1367 oli neid ka mõnel Liivi ordumeistril. 1546 otsustas Valmiera maapäev, et välisriigi valitsevast perekonnast pärineva koadjuutori kutsumiseks Liivimaale on vaja kõigi kohalike maahärrade nõusolekut. Seda taotlemata määras Riia peapiiskop Wilhelm [1539–63] 1555 enda koadjuutoriks oma sugulase, Mecklenburgi hertsogi venna Christophi (1537–92); see põhjustas peapiiskopkonna ja Liivimaa ordu vahelise sõja (nn koadjuutorivaenus, 1556–57, lõppes pärast Poola vahelesegamist Posvoli rahuga).

EE 4, 1989