kultuur (< ld cultura ’viljelus, harimine’), ühiskonnaaelu eriomane korrastus, milles kajastub inimolemise ja -tegevuse kvalitatiivne erinevus mis tahes bioloogilisest eluvormist ning mis sisaldab mõtlemise, uskumuste, käitumise, kommete, tavade, rituaalide, riietuse ja keele mudeleid ning kunsti, muusikat ja kirjandust. Ühiskonna ajaloos on sel korrastusel olnud õige erisuguseid vorme. Tervikuna võib inimkultuuri käsitada informatsioonisüsteemina, milles mittegeneetiliste vahenditega salvestatakse, säilitatakse ja edastatakse indiviidilt indiviidile ja põlvkonnalt põlvkonnale ühiskondlikult sisukat kogemust. Kultuuris kajastub ajastute, ühiskondlik-majanduslike formatsioonide, rahvaste ja rahvuste ainelise ja vaimse arengu erilisus ja ainulaadsus. Kultuuri ajaloolistes vormides (rahvuskultuur – nt eesti kultuur, läti kultuur, prantsuse kultuur; seisuslik kultuur — nt aadlikultuur, talupojakultuur) ja tüüpides (antiikkultuur, idamaine kultuur, popkultuur) väljendub inimsuhete ja sotsiaalsete ühiseluvormide väga suur mitmekesisus. Kultuur on see, millel on sotsiaalne tähendus, s.o mis on konkreetses sootsiumis tunnustatud, mõistetud, hinnatud, üldiselt omaks võetud. Kultuuri järjepidevus, tema tähenduse kestvus põlvkondade ja ajastute vaheldudes on traditsioonide säilimise tulemus. Kultuuritraditsioonid on mõtlemise, tegutsemise ja käitumise püsivormid, mis erisuguseis ühiskondlikes oludes ja eri ajaloohetkedel toimides kujundavad suhtlevate inimkollektiivide taustsüsteemi tähendusliku ühetaolisuse ja tagavad kultuuri muutumise ja järjepidevuse ühtsuse. Sisult on kultuur teadmiste, väärtuste, käitumisnormide, mõtlemistüüpide, uskumuste, stiilikaanonite jms ühiskonnaelu intellektuaalsust väljendavate nähtuste kogum, mis saab sotsiaalselt toimida üksnes materialiseerunud kujul, s.o, konkreetsete inimeste vahendatuna läbi kindlate sotsiaalsete suhete ja institutsioonide, vormununa esemelises keskkonnas ja suhtlemiskeeltes (kõnekeel, kunstikeel, tehiskeel). Ideaalne sisu ja materiaalne vorm eksisteerib kultuuris vastandite ühtsusena: tähenduse ununedes vorm laguneb, vormi hävides kaob ka sisu. Didaktilisel eesmärgil on kultuuri kui terviknähtust käsitatud kahepoolsena — vaimse kultuurina (teadus, kunst, filosoofia, religioon jms) ja ainelise kultuurina (tootmisvahendid, relvad, ehitised, rõivastus, ehted jms). Ajalooliselt on kultuuri mõistel 2 erinevat, kuid mõneti põimuvat tähendust: 1) kultuur on kasvatatus, s.t võime järgida kehtivaid ühiselu vorme ja tavasid (kultuur kui hingeharidus ja väärtusetunnetus, mis vastandub barbaarsusele), ning 2) kultuur on inimese eluavalduste ja vajaduste sotsiaalse rahuldamise vahend ja süsteem, s.t nn teine loodus, tsiviliseeritus, eetiline ja esteetiline vabadus.

EE 5, 1990; VE, 2006