Kuramaa hertsogiriik, Kuramaa ja Zemgale hertsogiriik, Poola-Leedu vasallriik Lõuna-Lätis 1562–1795; pindala u 23 000 km³, pealinn Miitavi (läti Jelgava). Kuramaa hertsogiriik moodustati 5. III 1562 ordumeister Goddert Kettleri ja Poola kuninga Zygmunt II Augusti 23. XI 1561 sõlmitud kokkuleppe põhjal Daugava jõest lõuna pool asuvast endisest Liivimaa Ordu alast. Püüdis tagajärjetult täielikult iseseisvuda. Kuramaa hertsogiriik jagunes halduslikult Jelgava, Sēlpilsi, Kuldīga ja Tukumsi ülemhauptmankonnaks: 1562–1621 kuulus Kuramaa hertsogiriiki ka Ruhnu saar ja 1656–1717 Piltene ala (endine Kuramaa piiskopkond); viimane moodustas Aizpute ülemhauptmankonna. Hertsogiriiki valitsesid 1562–1737 Kettlerid 1737–95 põhiliselt Bironid. 1617. aasta põhiseadus (Formula regiminis) kitsendas hertsogi nõukogu, maapäeva jmt organiga hertsogi võimu aadli huvides. Kõrvu teravilja tootva teoorjusliku mõisamajandusega arenesid manufaktuurtöostus (laevaehitus, raua ja ehitusmaterjalide tootmine) ning merkantilistlik välis- ja koloniaalkaubandus (18. sajandil ka salakaubandus; oli märkimisväärne kaubalaevastik). Kuramaa hertsogiriigil olid asumaad Gambia (1651–64) ja Tobago (1645–90), oli ka oma sõjalaevastik. Kuramaa hertsogiriik on ainus Balti riik, millel on olnud asumaad. Feodalistlik killustumus nõrgendas hertsogiriiki. Välispoliitiliselt sõltus Kuramaa hertsogiriik pärast 1710. aastat Venemaast. Poola 3. jagamise järel liideti ta 1795 koos Piltene alaga Vene riigi külge ja moodustati Kuramaa kubermang.

EE 5, 1990