Ruhnu saar 
Ruhnu idarannik
Ruhnu rannaluiteid katab mets
Ruhnu, saar Liivi lahe keskosas; 11,4 km2, pikkus 5,5, laius 3,5 km, ümbermõõt 23,3 km. Lähim koht mandril on Kuramaal asuv Kolka nina (Kolkasrags, 37 km), Kihnu saareni on 54, Kuressaareni 70 ja Pärnuni 96 km. Moodustab koos lähisaartega (üle 30, suurim neist Holm) Saare maakonna Ruhnu valla. Ruhnu on loode–kagu-sihiline aluspõhjakõrgendik, mille mandriliustik on kujundanud voorelaadseks. Kõrgem on saare kirdepoolmik, mille luitestikku (kõrgeim koht Haubjerre luiteseljak, 28 m, teistel andmetel 29,6 m, seal on ka tuletorn) katab valdavalt palumännik. Sealsel rannikul on kuni 10 m kõrgusi murrutusastanguid, kus kohati paljandub Devoni liivakivi (Ruhnu paljand). Saare edelapoolmik on madalam, rannikul leidub roostikke, sisemaal kasvab sanglepikuid. Seal on ka saare peamised põllumajandusmaad. Saare idaserva palistab 5–15 m laiune lahtise tuisuliiva ja madalate luiteribadega kaetud rand (Limo rand, Överkirke rand).
Ruhnu loodust on kujundanud erilised klimaatilised ja hüdroloogilised tingimused. Tuultele hästi avatud Ruhnu saarel on väga suur tuule mõju, mille tekitatud lainetus ja hoovused on mõjutanud rannaprotsesse ning setete liikumist. Palju on tormipäevi (eriti suured tormid laastasid Ruhnut 1749, 1810, 1836, 1910, 1969, 2005). Kliima on mereline ja Mandri-Eestist mõnevõrra pehmem.
Ruhnus on registreeritud üle 180 linnuliigi ja umbes 540 kõrgema taime liiki. Ruhnu pindalast hõlmab mets 60%, põld 7%, rohumaa 13% ning luitestik ja roostik 18%. Suurem osa maast (60%) on tagastatud või kuulub tagastamisele Rootsi päritolu õigusjärgsetele omanikele, 7% on Eesti kodanike valduses (2003. aasta andmed).
Loodusmälestistest on saarel juttselg-kärnkonn ehk kõre (looduskaitse esimene kaitsekategooria).
Vaata seotud artikleid
Kirjandus
MerLe, 1996; EE 8, 1995; EE 12, 2003; muudetud 2013
