kõne, keeleteaduses 1. keele kui märgisüsteemi tegelik kasutamine. Eristatakse passiivset (teiste kõne vastuvõtmist ja mõistmist) ja aktiivset kõnet (oma mõtete, tunnete või soovide väljaütlemist). Pealiigid on suuline kõne, kirjalik kõne, sisekõne, žestikõne ja sõrmkõne (daktüloloogia). – 2. kõneliik, tegusõnaga väljendatava tegevuse toimumist (jaatav kõne) või mittetoimumist (eitav kõne) näitav grammatiline kategooria. – 3. kaudne kõne, otsene kõne. – 4. pikem ja olulist teavet vahendav ning kuulajaid mõjutav suuline esinemine avalikkuse ees. Vaata ka kõnekunst.

VE, 2006