Laasik, Paul

Paul Laasik (29. VII 1949 Idrinski rajoon, Krasnojarski krai), näitleja. Eesti Teatriliidu (1972) ja Näitlejate Liidu liige (1993). Isa puusepp. Olnud abielus Zoja Melloviga.

Lõpetas 1968 Loksa Keskkooli ja 1972 Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri. Töötanud 1972–96 Tallinna Linnateatris, hiljem vabakutselisena. Mänginud telelavastustes („Onu Tik‑Taki seiklused”, 1981; „Vigased pruudid”, 1989; „Viimne lahing”, 1999), filmis („Regina”, 1990, Tallinnfilm; „Sügisball”, 2007, Kuukulgur Film, Homeless Bob Production; „Minu laialdased teadmised liblikapüüdmisest”, 2010, Balti Filmi- ja Meediakool) ja teleseriaalides („Kelgukoerad”, 2006–07; „ENSV”, 2010–13).

Osi

  • Lauri (Kivi ja Panso Täna mängime „Seitset venda”, 1971, diplomilavastus Draamateatris)
  • Kristo (Kivi Nõmmekingsepad, 1974)
  • Eisenring (Frischi Biedermann ja tulesüütajad, 1976)
  • markii de Mascarille (Molière’i Naeruväärsed eputised, 1977)
  • Aisopos (Figueiredo Rebane ja viinamarjad, 1978)
  • Grušnitski (Lermontovi ja Undi Meie aja kangelane, 1980)
  • Licht (Kleisti Lõhutud vaas, 1984)
  • Valgre vend (Saare Valge tee kutse, 1985)
  • Vaku Laet (J. Saare, Kilveti ja Viidingu Kuning Herman Esimene, 1987)
  • Jean-Jacques Bouton (Bulgakovi Molière, 1987)
  • Eugeniusz (Mrożeki Tango, 1989, ka lavastaja assistent)
  • Claudius (Stoppardi Rosencrantz ja Guildenstern on surnud, 1989)
  • Otstaavel (Tammsaare ja Undi Priius – kallis anne, 1991)
  • vend Lorenzo (Shakespeare’i Romeo ja Julia, 1992)
  • Arnall (Horovitzi Öö‑öö, 1993)
  • Norman (Harwoodi Kostümeerija, 1995)
  • Pavel Petrovitš Štšerbuk (Tšehhovi, Adabašjani ja Mihhalkovi Pianoola ehk Mehhaaniline klaver, 1995)
  • Taidi‑Laidi (Tammsaare ja Mõttuse Kaks paari ja üksainus, 1995)
  • külamees Arno (Põllu Ernesaks ja Oamats, 2008, Tuulekell, koostöös Raasiku vallavalitsusega)

Kirjandus

  • M. Laubre. Kontsentreerumisega. – Noorte Hääl, 24. oktoober 1976
  • P. Laasik, A. Ots, R. Oja jt. Viimane tango: [Tango]. Intervjueerinud M. Kapstas. – Pühapäevaleht, 27. veebruar 1993
  • I. Sillar. Näitleja jäävuse seadus küsimärgi all?: [Romeo ja Julia]. – Teater. Muusika. Kino 1994, 12
  • L. Vellerand. Eeldaks rohkem varjundeid: [Kostümeerija]. – Kultuurileht, 3. juuni 1995
  • P.-R. Purje. Mängi sikusarve, Kusti!: [Kaks paari ja üksainus]. – Õhtuleht, 21. detsember 1995
  • A. Laasik. Kõrvalrollide meister. – Eesti Päevaleht, 29. juuli 1999
  • Ü. Tamm. Paul Laasik Kolgakülast : „Näitlejaks viis õppima mu vali hääl“. – Sõnumitooja, 24. november 2010

Välislinke

Elsenring – Paul Laasik, Biedermann – Andres Ots. Frischi „Biedermann ja tulesüütajad”. (Noorsooteater, 1976)

Grušnitski – Paul Laasik, Petšorin – Andres Ots. Lermontovi ja Undi „Meie aja kangelane”. (Noorssooteater, 1980)

Vipper – Paul Laasik. Lutsu, Komissarovi ja Orro „Kevade”. (Noorsooteater, 1984)

Adam – Tõnu Kark, Licht – Paul Laasik. Kleisti „Lõhutud vaas“. (Noorsooteater, 1984)

Otstaavel – Paul Laasik, Indrek – Jaan Tätte. Tammsaare ja Undi „Priius – kallis anne”. (Noorsooteater, 1991)

ETBL, 2000 (G. Kaskla); täiendatud 2015 (T. Truuvert); täiendatud 2019