Maja Bakuus, kus Landau 1924. aastani elas

Mälestustahvel Bakuus

Lev Landau (õieti Lev Davidovitš Landau; 22. I 1908 Bakuu – 1. IV 1968 Moskva), juudi päritoluga Vene füüsik, teoreetilise füüsika koolkonna rajaja, NSV Liidu Teaduste Akadeemia akadeemik (1946), Taani (1951), Hollandi (1956) ja USA Teaduste Akadeemia, Londoni füüsikaühingu ning Londoni Kuningliku Ühingu liige liige (kõik 1960), Oxfordi ülikooli audoktor; sotsialistliku töö kangelane (1954). Sai 1962 Nobeli füüsikaauhinna (ülivoolavuse, eriti vedela heeliumi teooria väljatöötamise eest).

Lõpetas 1921 Bakuus gümnaasiumi, õppis Bakuu majandustehnikumis, aastast 1922 (14-aastaselt) Bakuu ülikoolis korraga füüsika-matemaatika ja keemiateaduskonnas, 1924-27 Leningradi ülikoolis. Füüsikateaduste doktor (1934). Viibis 1929–31 välismaal, õppis Taanis Niels Bohri juures, samuti Inglismaal ja Šveitsis.

Töötas 1931–37 Harkovi füüsika- ja tehnoloogiainstituudis teoreetilise osakonna juhatajana, 1937–62 NSV Liidu TA Vavilovi-nimelises Füüsikaprobleemide Instituudis Moskvas teoreetilise osakonna juhatajana, aastast 1935 professor. Vangistati 1938 ebaseaduslikult, vabastati 1939, rehabiliteeriti posthuumselt 1990. Oli 1943-47 ja 1955-68 ühtlasi Moskva ülikooli füüsikateaduskonna professor, osales 1945-53 NSV Liidu tuumaprogrammis. Sai 1962 liiklusõnnetuses üliraskeid vigastusi, millest ei paranenud.

Uurimusi peamiselt tahke keha ja vedelike teooria, hüdrodünaamika ja füüsikalise kineetika, kvantmehaanika, väljade kvantteooria, tuumafüüsika ja elementaarosakeste teooria alalt. Esitas 1930 metalli vabade elektronide diamagnetismi teooria (Landau diamagnetism, Landau tasemed). Tuletas 1936 hõreda plasma kineetilise võrrandi, tõestas 1935 koos Ilja Lifšitsiga ferromagneetiku domeenstruktuuri olemasolu, lõi 1935–37 teist liiki faasisiirete teooria, 1940–41 heeliumi ülivoolavuse teooria ja 1950 koos Vitali Ginzburgiga ülijuhtivuse fenomenoloogilise teooria. Uuris aastast 1954 väljade kvantteooria põhimõttelisi küsimusi; sõnastas 1957 kombineeritud paarsuse jäävuse seaduse ja esitas kahekomponendilise neutriino mudeli; lõi 1956–58 Fermi vedeliku teooria. Koos J. Lifšitsiga avaldas 1940–65 9-köitelise teoreetilise füüsika käsiraamatu, millest on ilmunud mitmeid kordustrükke.

NSV Liidu riiklik preemia 1946, 1949, 1953, Lenini preemia 1962, Nobeli preemia 1962.

Landau nime kannab Venemaa TA teoreetilise füüsika instituut, Bakuus on mälestustahvel majal, kus ta 1924. aastani elas.

EE 5, 1990; muudetud 2015