linnastumine
linnastumine, urbanisatsioon, majanduse ja ühiskonna arenguga kaasnev linnade kasv ja nende osatähtsuse suurenemine. Hõlmab muutusi rahvastiku paiknemises (koondumist linnadesse), laiemas mõttes ka koostises, kultuuris ja elulaadis (linliku elulaadi levimist maale). Linnarahvastiku osa kasv tuleneb peale loomuliku iibe tööjaotuse muutumisest ja (eriti 20. sajandil) rahvastiku rändest. Linnastumist mõõdetakse linna- või linnastunud rahvastiku osatähtsusega. Suure linnastumusega riigid (linnarahvastiku osa 80% ja enam) on näiteks Belgia, Suurbritannia, Iisrael, Austraalia, Rootsi, USA, Uus-Meremaa ja Taani.
Eestis oli linnarahvastiku protsent 1940. aastal 33,6, 1950. aastal 47,1 ja 1988. aastal 71,6 (s.o 1,126 miljonit inimest, 1989. aasta rahvaloenduse andmeil). 2000. aasta rahvaloenduse andmeil oli linnarahvastiku osatähtsus 67,4% (omavalitsuslike linnade järgi). Linnastumine on oluliselt mõjutanud inimeste demograafilist käitumist, näiteks vähendanud sündimust niivõrd, et sellest ei piisa rahvastiku taastootmiseks, ja suurendanud lahutumus.
Tänapäeval iseloomustatavad linnastumist eelkõige suurte ja ülisuurte linnade kiire kasv, paljude linnastute kokkukasvamine ning hiidlinnastute moodustumine.
Vaata ka seotud artikleid
EE 5, 1990; muudetud 2012