Iisrael, Iisraeli Riik, riik Aasias Vahemere rannikul. Kitsas ja kuiv rannikumadalik, põhja- ja keskosas 300–700 m kõrgune lubjakivilava (kõrgeim tipp Meron, 1208 m), lõunaosas Negevi kõrb. Idapiiril Surnumeri, Jordani jõgi ja Kinnereti järv. Valitseb vahemereline kliima. Rahvastiku põhiosa peamiselt 20. sajandil sisserännanud juudid (sh 600 000 NSV Liidu alalt), 18% araablased; judaiste 76,5%, muslimeid 15,9%, kristlasi 2%. Toodetakse naftat, maagaasi, fosforiiti ja Surnumerest soolasid; toiduaine-, elektroonika-, masina-, keemia- ja metallitööstus, teemantide lihvimine. Tootlik põllumajandus, olulised on tootmisühistud kibutsid. Kasvatatakse nisu, kartulit, tsitrusi, viinapuud, tomatit ja melonit; karjakasvatus, kalapüük ja turism. Väljavedu: masinad, tarkvara, teemandid, toiduained, keemiatooted, rõivad.

Sionismi mõjul algas 1870. aastatel juutide naasmine Palestiinasse ja hoogustus eriti 1920.–30. aastatel, pärast seda soosivat Suurbritannia-poolset Balfouri deklaratsiooni (1917). II maailmasõja aegne juutide hävitamine natsistliku Saksamaa okupeeritud aladel võimendas veelgi juudi riigi loomise ideed. 1947 tühistas Ühinenud Rahvaste Organisatsioon Suurbritannia Palestiina-mandaadi, 14. V 1948 kuulutati välja Iisraeli riik. Araabia-Iisraeli sõjas (1948–49) okupeeris Iisrael suure osa Palestiina Araabia riigile määratud maast ja Jeruusalemma lääneosa. Sionistliku terrori eest põgenes Iisraeli territooriumilt ja Araabia riigi aladelt 900 000 araablast, 1950 kuulutas Iisrael Jeruusalemma oma pealinnaks, mida rahvusvaheliselt ei tunnustata. 1967. ja 1973. aasta sõjaga sai Iisrael oma kontrolli alla kogu Palestiina. Selle asustamiseks on igati soodustatud diasporaa juutide asumist Iisraeli. Araabia alade hõivamine on ajendanud Palestiina Vabastusorganisatsiooni (PVO) vastutegutsemise ja araablaste vastupanu. 1982 lahkus Iisrael Siinai poolsaarelt, 1993 tunnustasid Iisrael ja PVO teineteist. 2000 tõi Iisrael oma väe välja Liibanonist, 2005 tõi ta oma väe ja asundused ära okupeeritud Gaza piirkonnast.

VE, 2006