Arnold Luhaäär (20. XI 1905 Mõisaküla – 19. või 29. I 1965 Tallinn), raskejõustiklane, maailma paremaid raskekaalu tõstjaid aastatel 1927–39. 180 cm, 120 kg.

Omandas alghariduse Mõisaküla algkoolis, õppis Pärnus gümnaasiumis. Sportima hakkas 1919 Mõisakülas, jätkas Pärnu Tervises ja Vapruses, aastast 1926 Tallinna Spordis ja aastast 1928 Eesti Töölisspordi Liidus.

Võitis raskekaalus olümpiamängudel tõstmises 1928 Amsterdamis hõbe- (100 + 110 + 150 = 360) ja 1936 Berliinis pronksmedali (115 + 120 + 165 = 400). Sai maailmameistrivõistlustel 1938 pronks- (390) ja Euroopa meistrivõistlustel 1933 hõbemedali, ning võitis 1928 külalisvõistlejana NSV Liidu I spartakiaadi. Tuli 1926, 1928, 1932–34 ja 1936–38 8 korda Eesti meistriks tõstmises ja 1931 Kreeka-Rooma maadluses. Püstitas 1927 maailmarekordi vasaku käega rebimises (90 kg) ja 1937 kahe käega tõukamises (167,5 kg). Püstitanud 7 olümpiarekordit (2 rebimises ja 5 tõukamises) ja 40 Eesti rekordit. Isiklikke rekordeid: surumine 127,5, rebimine 122,5, tõukamine 167,5, kolmevõistlus 412,5, ühe käega rebimine 90,0 ja tõukamine 102,5, viievõistlus 610. Oli 1937 tulemusega 412,5 maailma edetabelijuht.

Kuulus 1928–38 Eesti koondisse. Oli 1935–40 Maadlus-, Poksi- ja Tõsteliidu juhatuse liige ja sekretär, 1945–50 Tõstesektsiooni presiidiumi liige ja 1949–52 kohtunikekogu esimees. Töötas 1946–48 Spartaki raskejõustikuklubi juhatajana.

Töötas enne II maailmasõda kaua raudteetelegrafistina ja tegutses Eesti Töölisspordi Liidus, pärast sõda oli põhiliselt lihttööline.

Aastast 1992 korraldatakse Mõisakülas tema mälestusvõistlust.

Arnold Luhaäär on maetud Tallinna Metsakalmistule.

EE 14, 2000; ESBL, 2011; muudetud 2013