Lõhavere linnamäe vall. Rekonstruktsioon H. Moora andmete järgi

Lõhavere linnamägi

Lõhavere Linnamägi, asub Suure-Jaani lähedal u 2 km Lõhavere mõisast idas Putku oja käärus loodusliku seljaku otsal. 1600 m² suurust õue ümbritsevad 1–1,5 m kõrgused vallijäänused. Kaevamisel 1880 (Jaan Jung, Theodor Schiemann), 1937–41 (Harri Moora, Osvald Saadre) ja 1956–62 (H. Moora, Evald Tõnisson) on uuritud linnuseõue valli, kaht väravakäiku, kagunõlva ja -jalamit ning kaht kaevu (kokku u 1900 m², 7700 leidu). Linnusel oli 3–3,5 m kõrgune ja 5–6 m laiune rõhtpalkidest seintega vall, mille harjal oli palkidest sillutis ja arvatavasti 4–5 tornrajatist. Paest laotud tugimüüridega väravakäigud olid linnuse kirde- ja kaguküljel. Õuel, valli siseküljel, avastati 20–25 eri ajast pärit hoonerusu. Need olid olnud rõhtpalkidest suitsutoad, ukse kõrval nurgas kerisahi. Õue edelaosas oli arvatavasti kaitsetornitaoline ehitis. Kaguosas oli 9 m sügavune kaev, teine kaev oli linnuse välisjalamil. Leidude hulgas on rohkesti relvi (kahe teraga mõõk, kümneid oda-, noole- ja ammunooleotsi, sõjaratsuvarustust), töö- ja tarberiistu (sh poolik käsikivi), ehteid (ka 2 ehte- või käsitöövakka) ja keraamikat. Kaevudest saadi puitesemeid: 2 hitsmeatra, redel, labidaid, vibukaar, odavarsi jm. Enamik leide seostub 13. sajandi algul ehitatud tugeva linnusega, osa leide pärineb aga 11. sajandist, mil linnus arvatavasti rajati. Lõhavere Linnusel asus tõenäoliselt Henriku Liivimaa kroonikas nimetatud. Lembitu linnus castrum Leole (seda oletas 1880 juba J. Jung).

EE 12, 2003