lõõtspill, härmoonik, diatoonilise heliastmikuga vanemat tüüpi pill, mis koosneb lõõtsast ja selle kahest otsalauast. Otsalaudade siseküljel on keeleplaadid ja neil metallkeeled, välisküljel on nupud. Levis Eestis laiemalt 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul. Lõõtspilliga mängiti peamiselt tantsumuusikat. Lõõtspille toodi enamasti Saksamaalt ja mujalt Euroopast, vähem Venemaalt. Peagi hakkasid neid valmistama ka külapillimeistrid. Esialgu kasutati lihtsaid, nn üherealisi, väheste bassidega pille, hiljem levisid kahe-, kolme- ja neljarealised lõõtspillid. Eesti tuntuim lõõtspillimeister August Teppo on valmistanud ligi 200 pilli. 1930. aastail tuli tavalise lõõtspilli kõrval kasutusele akordion, vähem on kasutatud Vene bajaani. Tunti mitmesuguseid rahvapäraseid mänguvõtteid, sh mängimine labakinnastega jms.

VE, 2006; RKL 2007