maroniidid, Liibanoni araablased, kristliku uskkon­na liikmed. Usund tekkis 5. sajandil erak Maruni (Ma­ron, surnud u 410) järgijaist Põhja-Süürias. 7.–9. sajandil asusid maroniidid Põhja-Liibanoni mägedesse, 11.–13. sajandil olid nad ristisõdijate liitlased ja lähenesid katoliku kirikule. Mamelukkide võimu ajal läänistati maroniitide maad araabia (peamiselt druuside) ülikuile, maroniidid arabiseerusid, süüria keel jäi kasutusele kultusekeelena (18. sajandini). 15. sajandil algas uus lähenemine katoliku kirikule, 16. sajandist allub maroniitide kirik paavstile. Maroniitide toetamiseks sai hul­ga eriõigusi Prantsusmaa. 1970. aastail elas u 900 000 maroniiti Liibanonis, palju maroniite elab välismaal, peamiselt USA-s. Maroniitide ja teiste uskkondade osalemist Liibanoni poliitilises elus reguleerib 1943. aasta konstitutsiooniline kokkule­pe, mida teised uskkonnad on üha enam vaidlustanud.

EE 6, 1992