merevesi
merevesi (ingl sea water, vn морская вода), maailmamere vesi, mineraalhapete soolade, gaaside ja vähese hulga orgaanilise aine väga lahja lahus. Merevesi sisaldab ka orgaanilise ja anorgaanilise päritoluga heljuvainet, see mõjutab merevee värvust, läbipaistvust ja hüdroakustilisi omadusi. Põhiosa merevees lahustunud sooladest moodustab naatriumkloriid, vähem on magneesiumkloriidi ja -bromiidi, magneesium-, kaltsium- ja kaaliumsulfaati jt sooli. Merevees lahustunud soolade hulka promillides või grammides kilogrammi vee kohta nimetatakse soolsuseks. Maailmamere eri osades on soolsus erisugune, kuid soolade omavaheline suhe on püsiv (v.a ääre- ja sisemered, sh Läänemeri). Suurima soolsusega (keskmiselt 35‰) on Punane meri. Maailmamere üldine soolakogus arvatakse olevat umbes 5–1016 t. Lahustunud gaasidest sisaldab merevesi hapnikku, lämmastikku, süsinikdioksiidi ja väärisgaase; nende hulk sõltub soolsusest ja temperatuurist.
Merevee pinnakihi temperatuur muutub 34 °C-st (Pärsia lahes) vee külmumistemperatuurini, 1000 m sügavusel on vee temperatuur umbes 5 °C, sügavamal kui 3000 m 1–2 °C, maailmamere keskmine veetemperatuur on 3,8 °C. Merevee füüsikalis-keemilistest omadustest olenevalt on selle külmumistemperatuur ja suurima tiheduse temperatuur magevee vastavate temperatuuridega võrreldes märksa madalamad, näiteks 35‰ -se soolsuse juures on merevee külmumistemperatuur –1,9 °C ja suurima tiheduse temperatuur 3,5 °C.
Mereveest toodetakse naatriumkloriidi (umbes 1/3 maailma keedusoolatoodangust), magneesiumhüdroksiidi ja -kloriidi (umbes 1/3 maailma magneesiumitoodangust) ning broomi. Joogiks on merevesi kõlbmatu, mõningail juhtudel kasutatakse seda jahutusveena (näiteks elektrijaamade kondensaatorites). Joogi- ja tööstusvee nappuse leevendamiseks on merevett hakatud magestama (vee magestamine).
EE 6, 1992; MerLe, 1996; muudetud 2011
