soolsus (lühend S), vees lahustunud mineraalsoolade hulk promillides või grammides kilogrammi vee kohta (soolsust kindlaks määrates arvutatakse halogeenide looduslikud ühendid halogeniidid ümber kloriidideks ja karbonaadid oksiidideks). Soolsuse järgi eristatakse hüperhaliinset (üle 40‰), euhaliinset (30–40‰), miksohaliinset (0,5–30‰) ja magevett (alla 0,5‰). Miksohaliinset vett jaotatakse polü- (18–30‰), meso- (5–18‰) ja oligohaliinseks (0,5–5‰), kaht viimast nimetatakse riimveeks; euhaliinset vett nimetatakse mereveeks. Soolsust mõjutavad sademed, aurumine, vee ringlemine ja juurdevool jõgedest. Avaookeanis on soolsus peaaegu ühesugune (harilikult 34,5–35,5‰), ääre- ja sisemeredes väga erinev: 1–2‰ (Läänemere idaosas), 18‰ (Mustas meres) ja 38–42‰ (Punases meres). Mõne soolajärve (näiteks Surnumere) soolsus küünib isegi 200–300‰-ni. Tähtsaim merevees lahustunud sool on naatriumkloriid (keskmiselt 77,8% soola üldkogusest). Vähem on magneesiumkloriidi ja -bromiidi, magneesium-, kaltsium- ja kaaliumsulfaati jt. sooli. Maailmamere eri osades on soolsus erisugune, kuid soolade omavaheline suhe on suhteliselt püsiv. Põhilised sooli moodustavad ioonid on kloor (55,0%), naatrium (30%), vääveltetraoksiid (7,7%), magneesium (3,7%), kaltsium (1,2%) ja kaalium (1,1%). 

Veeorganisme, kes on võimelised elama suures soolsusvahemikus, nimetatakse eurühaliinseiks ehk avarasoolasteks, väikese soolsusvahemikuga kohastunud organisme stenohaliinseiks ehk kitsasoolasteks.

MerLe, 1996; EE 8, 1995; muudetud 2011