mikrokliima (<kr), geograafias väikese maa-ala kliima. – 1. põllu, metsalagendiku, kuivendatud soo jt kõlviku­te kliima. Oleneb aluspinna iseärasustest, eelkõige pinnamoest ja taimkattest ning avaldub maaläheda­ses õhukihis ja mulla pinnakihtides. Mikrokliima erinevused on suurimad selge vaikse ilmaga, teda arvatakse mõ­juvat püstsuunas mõnikümmend meetrit (üksikjuhul 100–200 m), rõhtsuunas alla 10 km. – 2. väikeste maastikuüksuste (paigaste ja paikade ehk faatsieste) kliima. Väga väikeste pinnavormide (mättad, lohud, vaod jms) mõjul kujuneb nanоkliima (püstsuunas kuni 0,5 m, rõhtsuunas 1–3 m). – 3. allpool nn meteoroloogiaonni asuva, 1,5–2 m kõrguse õhukihi meteo­roloogiline režiim ning hoonetes, ruumides jm (sh kosmoselaevas) loodud soojus-, niiskus-, valgus- jmt režiim. – 4. linna mikrokliima, peamiselt väljakute, parkide ja tänavate meteoroloogiline režiim. 

Mikrokliima tähtsus ilm­neb eriti siis, kui mikrokliima ja koha kliimafooni erinevused on suured. Mikrokliima mõju on oluline põllumajanduses, seetõttu on Eestis mikrokliima uurimine tihedalt seotud agrometeoroloogiaga, tehakse eriuuringuid. Teadus­kirjanduses kasutatakse mikrokliima tähenduses ka terminit „topokliima”.

EE 6, 1992