taimkate, vegetatsioon, mingit maa-ala kattev, maastikule iseloomulik taimekoosluste ja muude taimerühmitiste kogum. Maa taimkate on biosfääri orgaanilist ainet tootev, õhu koostist (O₂ ja CO₂ sisaldust) reguleeriv ja mullastikku loov osa. Maastikuvööndeid nimetatakse harilikult tsonaalse taimkatte järgi; selle moodustab keskkonnateguritega, peamiselt kliimaga suhtelises tasakaalus olev (kliimaks) taimekoosluste tüüp. Ekvatoriaalvöötmes, kus on rohkesti sademeid ja kõrge õhutemperatuur, moodustavad tsonaalse taimkatte lopsakad igihaljad troopilised vihmametsad. Pooligihaljad ja vihmahaljad metsad lehistuvad vihmaperioodil. Lähisekvatoriaalvöötmeile on iseloomulikud hõreda puistuga või ainult põõsastega savannid, mis troopikavöötmeis, sademete vähenemise suunas asenduvad poolkõrbe ja kõrbega. Talvise vihmaperioodiga lähistroopikavöötmete taimkatete iseloomulik näide on Vahemere maade (mediterraansed) igihaljad loorberi- ja kõvalehised metsad. Parasvöötmeis asub suvehalja laialehise (nemoraalse) metsa allvöönd, mis mandrilisema kliimaga aladel asendub stepivööndiga ja põhja pool okasmetsa (taiga) allvööndiga. Kaugemal põhjas asub lähisarktikavööde, millele on iseloomulik metsatundra ja sellest põhja pool puudeta tundra. Viimane ulatub arktikavöötmeni, kus jäävabadel aladel domineerivad külmakõrbed; taimkate on seal vaga hõre või seda polegi. Lõunapoolkeral, kus pole suuri mandrialasid, on taimkatte vööndilisus vähem välja kujunenud. Maastikuvööndite piires mõjutab taimkatet oluliselt kliima merelisus või mandrilisus. Mäestikes ilmneb taimkatete kõrgusvööndilisus. Vähem sõltub vööndi kliimast soode, luidete ja veekogude taimkate, mida on nimetatud atsonaalseks. Kohati leidub ekstratsonaalset taimkatet, see ulatub vaadeldava vööndi piirkonda naabervööndist (näiteks ulatub metsataimkate tundrasse piki jõeorge). Taimkatet kirjeldades eristatakse nii tüpoloogilisi (taimkattetüüp,  formatsioon, assotsiatsioon) kui ka regionaalseid üksusi (taimkatteregioon, -provints, -valdkond).

Taimkatet uurib geobotaanika. Uurimise üldistavaid tulemusi on taimkattekaart. Väikesemõõtkavalisel kaardil on taimkatteüksusi võimalik kujutada üldistatult, taimekoosluste ja nende komplekside kujutamiseks on vaja suuremõõtkavalist kaarti. Kaardistamisel rakendatakse tänapäeval peamiselt aero-kosmomeetodeid. Eesti suuremõõtkavalise taimkatte kaardi koostamist alustati 1934 (Teodor Lippmaa), esimene koondkaart valmis 1956 (Liivia-Marie Laasimer). 

Kirjandus

• L. Laasimer. Eesti NSV taimkate. Tallinn, 1965
• J. Paal. Eesti taimkatte kasvukohatüüpide klassifikatsioon. Tallinn, 1997

EE 9, 1996; VE, 2006