Muslimite Vennaskond

Muslimite Vennaskond (ar al-ʾIḫwān al-Muslimūn), ka vennad-muhameedlased, islami vennad, Islami Vendade Ühing, Lähis-Ida maadel tegutsev usuline ja poliitiline ühing, mille eesmärk on nende maade suunamine islamipärasele arenguteele. Ühing on hargnenud demokraatlikuks, nn islami sotsialismi taotlevaks ning paremäärmuslikuks suunaks.

Ühingu asutas ja selle programmi sõnastas 1928 Egiptuses kooliõpetaja Hassan al-Banna (tapeti 1949). Sisekorralt matkib Muslimite Vennaskond osalt dervišite vennaskondi, osalt lääne autoritaarseid parteisid (juhiprintsiip, hierarhiline organisatsioon, sõjaväestatud rühmad, noorteorganisatsioonid). 1954 ühingu tegevus Egiptuses keelustati. Seejärel ön nad tegutsenud salaja ja enamasti ilma keskse juhtimiseta, laiendades oma tegevust teistesse araabia maadesse (Bahrein, Iraak, Jordaania, Palestiina, Süüria) ja Aafrika riikidesse (Alžeeria, Liibüa, Sudaani, Tuneesia) ning osaledes võimul olevate režiimide vastastes relvaaktsioonides. Süürias ja Iraagis keelustati ühing 1960. aastatel, ka Aafrika riikides oli tema avalik tegevus keelatud, paljud ühingu esindajad elasid eksiilis. Iraagis taastus ühingu tegavus pärast Saddam Husseini kukutamist 2003.

2011. aasta Araabia kevade sündmuste ajal olid Muslimite Vennaskonna liikmed aktiivsed eelkõige Egiptuses ja Tuneesias. Revolutsiooni järgselt on Muslimite Vennaskond tänu heale poliitilisele organiseeritusele tulnud võimule mitmel araabia maal. Egiptuses legaliseeriti ühing 2011. aasta alguses, tema liikmetest moodustatud Vabaduse ja õigluse erakond võitis 2011/12 toimunud parlamendivalimised. 2012. aasta mais valiti ühingu kandidaat Mohammed Morsi (s 1951) Egiptuse presidendiks. Tuneesias legaliseeriti ühing 2011. aasta märtsis, tema moodustatud poliitiline partei Ennahda võitis sama aasta oktoobris toimunud parlamendivalimistel 40% häältest, partei esindaja Hamadi Jebali (s 1949) sai peaministriks. Liibüas legaliseeriti Muslimite Vennaskond samuti 2011, Õigluse ja Ülesehituse erakonna nime all osaleti 2012. aasta parlamendivalimistel.

 

EE 10, 1999; muudetud 2012