Victor Mutt (ka Viktor Johann; 25. V 1886 Tuhalaane vald – 30. IV 1942 Kirov, NSV Liit), sõjaväelane ja diplomaat, kolonel, Oleg ja Viktor Muti isa, Mihkel Muti vanaisa.

Õppis 1906–09 Vilniuse (Wilno) sõjakoolis ning 1913–14 Peterburis Nikolai kindralstaabi akadeemias, mille lõpetas 1917. Teenis 1909. aastast 180. jalaväepolgus, osales I maailmasõjas 45, jalaväediisviisi ja XXVII. armeekorpuse staabis, 1917. aastast 182. diviisi staabiülem ja 5. armee staabi operatiivosakonna ülem.

1918 lahkus Vene armee teenistusest ja tuli Eestisse, novembrist teenis alamkaptenina Eesti sõjaväes. Osales Vabadussõjas, detsembris 1918 komandeeritud Soome ja Rootsi abivägede saamiseks. Oli 1919–20 2. diviisi staabi vanemadjunt, seejärel ajutise lõunarinde staabiülem ja märtsist 1919 2. diviisi staabiülem. Juulist 1919 kindralstaabi kapten, oktoobrist kindralstaabi polkovnik. Kuulus koos Ants Piibu, Jaan Poska ja teistega 1919. aastal Tartu pantvangikonverentsil Eesti delegatsiooni ning osales sõjalise eksperdina 1919–20 Eesti–Vene rahukonverentsil Tartus. Teenis 1920–21 kaitseministri käsundusohvitserina, seejärel erus.

Riigikogu II koosseisu liige (Eesti Rahvaerakonna rühmas).

Oli 1923–26 Washingtonis Eesti saatkonna 1. sekretär ja mitteametlik sõjaväeatašee. Aastast 1924 ka New Yorki konsulaadi konsul, 1925–27 asjur ja 1926–32 Eesti peakonsul New Yorgis.

Elas aastast 1933 Kiidjärve talus. Nõukogude okupatsioonivõimud arreteerisid ta 24. VI 1941, lasti vangilaagris maha.

Töid

• Viru alt Jakobstadti (1927)

Autasud

• Püha Anna II, III ja IV järk
• Püha Stanislavi II, II järk
• Püha Vladimiri IV järk
• Vabadusristi I liigi 2. järk (1921)

Kirjandus

• M. Mutt. Mälestused. I, Eesti doomino. Eelmälestused. Tallinn, 2009

EE 14, 2000; muudetud 2013