Tenere kõrbe neoliitilised leiukohad (Adrar Bous, Arlit, umbes 4500–2500 e. Kr.) osutavad rändkarjakasvatusele. 7.–19. sajandil olid Nigeri terriitooriumi osad mitme Sudaani riigi valduses (Kanem-Bornu, Songhai, Gobir). 18. sajandi keskel tungisid siia fulbed ja tuareegid. 19. sajandil algasid eurooplaste uurimisretked: 1805–06 M. Park (1771–1806), 1822–25 H. Clapperton (1788–1827), D. Denham (1786–1828) ja W. Oudney (1791–1824), 1830 R. Lander (1804–34), 1850 ja 1853 H. Barth. 1895–1904 vallutas Nigeri Prantsusmaa, aastast 1904 oli Niger osa Ülem-Senegali-Nigeri kolooniast, 1911 ühendati ta Prantsuse Lääne-Aafrikaga. Kolonisaatorite vastu tõusid üles 1905 džermad, 1906 Zinderi sultanaat, 1914–16 ja 1916–18 tuareegid. Aastast 1922 oli Niger omaette koloonia, 1946 sai Prantsusmaa ülemereterritooriumiks, 1958 autonoomseks vabariigiks Prantsuse Ühenduses.

Nigeri iseseisvus kuulutati välja 3. VIII 1960 ning samal aastal astus ta Prantsuse Ühendusest välja. Esimeseks presidendiks valiti Hamani Diori, kes kehtestas riigis üheparteisüsteemi: ainsana oli lubatud presidendi juhitud Nigeri Progressiivse Partei (Parti progressiste nigerien, asutatud 1946) tegevus. 1961 Prantsusmaaga sõlmitud lepingu kohaselt jäid Prantsuse sõjaväeüksused Nigerisse. 15. IV 1974 toimus sõjaväeline riigipööre, põhiseaduse toimimine peatati. Võimule tuli 12-liikmeline Kõrgem Sõjaväenõukogu, mille eesotsas oli kolonelleitnant Seyni Kountche [1974– 87]. Uus valitsus suurendas riiklikke kapitalimahutusi, kehtestas miinimumpalga ja põhiliste toiduainete hinnad. 1981 tehti maksu- ja palgareform, 1983 asutati Rahvuslik Arengunõukogu. Uuenduste elluviimisega kaasnes terav sisevõitlus (riigipöördekatsed 1975, 1976 ja 1983). Majanduse olukorda raskendas 1980. aastate põud. Pärast S. Kountche surma sai riigipeaks kolonel Ali Saibou [1987–93], kes moodustas valitsuse peamiselt sõjaväelastest; amnesteeriti 1975, 1976 ja 1983 aasta riigipöördekatsest osavõt­jad. Režiimi järk-järgult liberaliseerides kehtestati 1989 uus põhiseadus, A. Saibou valiti presidendiks. 1991 legaliseeriti parteide tegevus. 1993 toimusid esimesed mitmeparteilised üld-ja presidendivalimised, riigipeaks sai Mahamane Ousmane [1993–96]. Riigi siseolukorda nõrgestas 1990–95 toimunud kodusõda autonoomiat nõudvate tuareegidega; valitsus nõustus osutama neile majanduslikku abi ning kaasas osa tuareegide pealikke sõjaväe juhtkonda. 27. I 1996 korraldas kolonel Ibrahim Bare Mainassara [1996–99] uue sõjaväelise riigipöörde; erakonnad keelustati, opositsiooniliidrid ja kriitilised ajakirjanikud vangistati. 1999. aasta aprillis major Daouda Malam Wanke juhitud riigipöörde käigus I. B. Mainassara tapeti, juulis võeti rahvahääletusel vastu uus põhiseadus ning detsembris sai demokraatlikel valimistel presidendiks Tandja Mamadou, kes võitis ka 2004. aasta presidendivalimised. 2003 võttis Rahvuskogu vastu orjapidamist ja orjadega kauplemist keelustava seaduse. Nigeri sisepoliitikat iseloomustab suur parlamendierakondade hulk: 2004. aasta valimistulemuste põhjal oli Rahvuskogus esindatud 10, 2011. aasta valimiste põhjal 8 parteid. 2007–08 toimus teine tuareegide ülestõus, mis halvendas riigi majanduse olukorda.

18. II 2010 toimus sõjaväeline riigipööre. Võimule tuli sõjaväeline hunta (Kõrgem Demokraatia Taastamise Nõukogu), mille eesotsas oli kolonel Salou Djibo. 2011. aastal toimusid parlamendi ja presidendivalimised, presidendiks sai senine opositsioonijuht Mahamadou Issoufou, peaministriks määrati Brigi Rafini.

Aastast 1960 on Niger ÜRO liige.

EE 15, 2007; muudetud 2011