neoliitikum

neoliitikum (<neo + kr lithos 'kivi'), noorem kiviaeg, kiviaja hiliseim järk, algas savinõude ja lõppes metallide kasutuselevõtmisega. Et Lähis-Ida ja Kagu-Euroopa neoliitikumi alguseks loetakse viljelevate ma­jandusharude tekkimist, eristatakse nende alade pu­hul ka nn keraamikaeelset neoliitikumi. Ees- ja Kesk-Aasias ning Vahemeremail algas neoliitikum umbes VII–VI aastatuhandel, Kesk- ja Põhja-Euroopas umbes V–IV aastatuhandel eKr, äärmises põhjas hiljem. Neoliitikum lõppes VI–III aastatuhandel (järgnes eneoliitikum), Põhja- ja Kirde-Euroopas II aastatuhandel eKr (järgnes pronksiaeg).

Neoliitikumi iseloomustab maavil­jeluse ja koduloomapidamise areng, sellega kaasnesid rahvastiku kasv ja hajumine tiheda asustusega paikkondadest. Kasutati lihvitud kiviriistu, alustati kivipuurimist. Edenes ehitustehnika: rajati savi- ja palkehitisi, veekogudele vaiehitisi (Robenhausen, Usvjatõ), osa asulaid kindlustati (Jeeriko), hakati püstitama megaliitehitisi. Põhja-Euroopasse, sh Eestisse levis viljelusmajandus alles hilisneoliitikumis (vene­kirvekultuur) ega suutnud siinseis ebasoodsais olu­des kohe valdavaks saada. Eestis dateeritakse neoliitikumi umbes IV aastatuhat – 1500 eKr.

EE 6, 1992