Noarootsi poolsaar
Noarootsi (rts Nuckö), poolsaar Eesti looderannikul Haapsalu lahe ja Läänemere avaosa vahel; pikkus loodest (Telise neem) kagusse (Tahu nina) 15 km, laius kuni 10 km, pindala umbes 95 km2. Vormsist eraldab teda Voosi kurk. Varem oli Noarootsi saar, mandriga liitus maatõusu tulemusena 19. sajandi algupoolel; Noarootsiga on omakorda liitunud mitu endist saart (nüüd poolsaart): Hara, Ramsi, Saaremõisa (Lückholm), Võnnussaare ja Vööla (Bysholm). Noarootsit mandrist eraldanud väinastiku asemel on nüüd Нага lahe ja Vööla mere (Bysholmsvike) ning Haapsalu lahe vahel 8 km laiune maakael (nn Sauemeri), kus on mitu jäänukjärve (näiteks Kudani järv, Karjatse meri, Möldrimeri (Menarsvae) ja Sutlepa meri (Sutlepsjön)). Ramsi neeme ots on Mandri-Eesti läänepoolseim punkt.
Noarootsi poolsaar jääb osalt Silma looduskaitseala koosseisu ja siin on mitu hoiuala (Karjatsimere, Saare, Tahu ja Österbi).
Poolsaar on valdavalt madal, pinnamood tasane, leidub ka paeseid künniseid ja kühme, kõrgeim koht (10 m) on lameda oosi lagi (Pürksis). Metsa on rohkem lääne- ja loodeosas; rannikul laiuvad rannaniidud ja roostikud. Enamik asutusi paikneb poolsaart läbiva Sutlepa–Österbi maantee ääres. Poolsaarel on 9 küla: Einbi (Enby), Hara (Harga), Hosby, Kudani (Gutanäs), Paslepa (Pasklep), Pürksi (Birkas), Saare (Lyckholm), Tahu, Österbi (2000. aastal kokku 432 elanikku). Haapsaluga peetakse ühendust nii maitsi kui ka lõunarannas asuva Österby sadama kaudu, Haapsalu lahe külmudes moodustub jäätee. Väike sadam on ka Paslepas ja Haral.
Noarootsit (rts Nuckö) on esimest korda mainitud 1391 (Nucke). 1620 on mainitud Pürksi mõisa (Birkas), 1662 Saaret (ka Saaremõisa, Lückholm), 1679 Paslepat (Paschlep), 17. sajandil Tahut (Schotta-näs); 1738 eraldus Uuglast Vööla (Bysholm). Kuni Teise maailmasõja ajal Rootsi minekuni asustasid poolsaart peamiselt eestirootslased, see oli Eestis nende tähtsaim asuala (1930. aastate II poolel oli seal umbes 4500 elanikku).
Noarootsi poolsaar kuulub Noarootsi valda.
Vaata ka seotud artiklit
EE 6, 1992; MerLe, 1996; muudetud 2011