Novruz, kevadpüha, uue aasta algus päikesekalendri järgi iraani ja turgi rahvastel. Tänapäeval tähistatakse Novruzi 21. märtsil. 2009 kanti Novruz UNESCO inimkonna suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nimistusse, aastast 2010 kuulutas ÜRO 21. märtsi rahvusvaheliseks novruzi päevaks. Novruz on rahvuslik püha ja ei ole otseselt seotud islamiga.

Novruz bayramı Aserbaidžaanis

Novruz bayramı tähendab aserbaidžaanidele uue aasta algust. See on kevade esimene päev, uue Päikeseaasta algus. Teadlaste hinnangul on Novruz väga ammune püha, seda hakati erinevatele arvamustele tuginedes tähistama 3700–5000 aastat tagasi. Babülonis algas uus aasta 21. kuupäeval ja pidustused kestsid 12 päeva. Iga päevaga olid seotud kindlad tavad ja meelelahutused. Esimene kirjalik ülestähendus ütleb, et nii on see 505. aastast eKr. Islamistid on püüdnud sellele pühale anda usulist varjundit. Kuulsad valgustajad Firdausi, Rudaki, Ibn Sina (Avicenna), Nizami, jt on näidanud, et Novruzi tähistati sealmail ammu enne islami tulekut.

Kevade alguse ehk Novruziga ärkab loodus uuele elule ja aserbaidžaanidele on see väga oluline püha. Selleks hakatakse valmistuma juba kuu aega enne püha saabumist. Nelja nädala igal teisipäeval tähistatakse vastavalt Su (´Vee`), Od (´Tule`), Torpag (´Maa`) ja Yel tšäršänbä (´Tuule`) ehk viimast pühade-eelset päeva. Rahvapärimuse kohaselt uuenevad esimesel teisipäeval veeallikad ja voolama hakkab uus puhas vesi, edasi puhkevad tule, Maa ja tuule abile puudel pungad ja kõik see kuulutab ette kevade saabumist.

Novruziga on seotud rohkesti tavasid ja mänge. Huvitavad traditsioonid on seotud tulega, on ju Aserbaidžaani iidsetest aegadest peetud tule maaks. Tulel on eelkõige puhastav ja värskendav tähendus. Enne Yel tšäršänbäd (viimast  neljandat teisipäeva) süüdatakse kõikjal lõkked, ning soost ja east olenemata peavad inimesed neist üle hüppama. Seda tuleb teha seitse korda: kusjuures hüpata võib kas seitse korda üle sama lõkke või siis korra kaupa üle seitsme lõkke. Selle juurde käivad sõnad: „Minu kollane jume sulle, sinu põsepuna mulle.” Tuld ei kustutata kunagi veega. Pärast seda, kui tuli on ise kustunud, korjavad noormehed ja neiud tuha kokku ja viivad selle kodust kaugemale. See tähendab, et kõigi üle tule hüpanud pereliikmete ebaõnnestumised eemalduvad koos tuhaga.

Veega seotud puhastavate traditsioonide kohaselt tuleb üle hüpata allikast või jõest: sel moel pestakse maha möödunud aasta patud. Peale selle valatakse aasta viimasel ööl enne magamaheitmist üksteist üle veega. Öeldakse, et ööl vastu Yel tšäršänbäd jõed ja allikad peatuvad ning kõik kummardavad neile – isegi puud langetavad oksad vastu maad. Kui keegi seda vett aga uusaastaõhtul joob, on ta kogu aasta terve.

Oma rituaalid on seotud ka peolaua katmisega. Laual peab tingimata olema seitse s-tähega algavat rooga. Samuti ei tohi sealt puududa sumahh (kuivatatud kukerpuumarjad), äädikas, piim, sämäni (magus jahukört), säbzi (roheline). Lauale asetatakse ka küünlad ja peegel, peegli ette aga pannakse värvitud munad. Kõigil neil esemetel on samuti sümboolne tähendus – küünlad tähistavad tuld ja valgust, mis kaitseb inimesi ärasõnumise eest, peegel näitab selgust ja selginemist.

Traditsiooni kohaselt peavad pühade esimesel päevad olema kõik kodus. Rahvasuu ütleb selle kohta: „Kui sa Novruzi päeval pole kodus, ei näe sa oma kodu seitse aastat.”

Ammustel aegadel oli kombeks, et välisust ei lukustatud. Novruzi kogu esimese öö põles valgus. Nii kustutatud tuld kui ka valgust peeti õnnetuse tunnuseks. Novruzi tähistades ennustas talurahvas, kas saabunud aasta tuleb põuane või vihmane ja kas on oodata head saaki. Tavakohaselt tähistas uue aasta esimene päev kevadet, teine suve, kolmas sügist ja neljas talve. Kui esimene päev oli tuuletu ja vihmata, oli oodata edukat aastat põllutöödeks. Kui esimene päev oli tuuline, pidi samamoodi mööduma kogu kevad. Analoogselt arutleti teiste päevade ja aastaaegade üle.

Loodud 2015