NSV Liitu annekteerimisega Eesti iseseisev areng katkes ja eesti rahvale suruti peale talle võõras, totalitaarne kommunistlik kord, algas sovetiseerimine kõigil elualadel. 25. VIII 1940 kinnitas Riigivolikogu Eesti NSV konstitutsiooni, mis oli NSV Liidu 1936. aasta stalinliku konstitutsiooni koopia. Selle järgi oli Eesti NSV tööliste ja talupoegade sotsialistlik riik, mille poliitiliseks aluseks on töötava rahva saadikute nõukogud, majanduse aluseks sotsialistlik majandussüsteem ja tootmisvahendite ühiskondlik omandus. Ühiskonnas oli juhtiv osa kommunistlikul parteil, kõrgeim  riigivõim kuulus formaalselt Ülemnõukogule, täidesaatev võim Rahvakomissaride Nõukogule. Kodanikuõigused tagati „töörahva huvidele vastavalt ja sotsialistliku korra kindlustamiseks”. Vormiliselt olid Eesti NSV-l küll riigi tunnused ja isegi NSV Liidust välja astumise õigus, kuid tegelikult oli Eesti unitaarse impeeriumi provints, mis allutati üleliidulisele juhtimisele ja rangele kontrollile. EK(b)P lülitati territoriaalse organisatsioonina ÜK(b)P koosseisu ja tema kõrgem organ KK Büroo oli Poliitbüroo kuulekas käsutäitja. Moodustati okupatsioonivõimu kohalikud organid, EKP esimeseks sekretäriks sai Karl Säre, Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks Johannes Vares, valitsuse juhiks Johannes Lauristin. Juhtivatele kohtadele määrati kommuniste ja töölisi, sh NSV Liidust tulnud venelasi ja Venemaa eestlasi, kes olid Nõukogude režiimile eriti lojaalsed. Eestis pandi kehtima üleliidulised seadused, kohaldati Vene NFSV õigusnorme. Kodanikuühiskond lammutati,  enamik iseseisvusajal tegutsenud ühinguid ja seltse suleti kui „kontrrevolutsioonilised”, nende varad sundvõõrandati. Hakati teostama nn kultuurirevolutsiooni, ainus lubatud ideoloogia oli marksismi-leninismi stalinlik tõlgendus. Mittekommunistlik ajakirjandus suleti, kehtestati range poliitiline tsensuur, asuti hävitama raamatuid ja Vabadussõja mälestusmärke. Kirikuvarad võõrandati, vaimulikke kiusati taga. Eesti vabariigi sõjajõud võeti 22. eesti territoriaallaskurkorpusena Punaarmee koosseisu, enamik vanemohvitsere vangistati ja suur osa neist mõrvati. Eesti eraldati välismaailmast, katkesid kultuurisidemed Läänega ja põhjanaabritega.

Okupandid rakendasid Eestis massilist terrorit, esmajoones asuti süstemaatiliselt hävitama Eesti poliitilist, sõjalist ja majanduslikku eliiti. Nimekirju Eestis represseerimisele kuuluvate isikute kohta hakkas NKVD koostama juba 1930. aastatel. Suur osa iseseisva Eesti valitsuse, parlamendi ja riigikohtu liikmeist ning sõjaväe juhtkonnast arreteeriti, saadeti laagritesse ja mõrvati, väike osa päästis end põgenemisega Läände. Igaüht võis kuulutada rahvavaenlaseks, mõista süüdi NKVD tribunalides või represseerida kohtuväliselt. Juunis 1941 (suurem aktsioon oli 14. juunil) küüditasid okupandid perekondade kaupa Venemaa eri osadesse umbes 10 000 inimest, neist üle 3000 mehe (perekonnapead) arreteeriti ja saadeti otse vangilaagritesse, kust vähesed tulid tagasi; ebainimlikes oludes suri ka suur osa küüditatud naisi ja lapsi (vt küüditamine). Esimese Nõukogude okupatsiooni ajal tapeti kokku kuni 12 000 inimest. Terrori eest põgenes inimesi metsa; tekkis konspireeritud vastupanurühmi (Päästekomitee).

Pangad, tööstus-, kaubandus- ja veondusettevõtted ning suured majad natsionaliseeriti kompensatsioonita, majanduse juhtimine tsentraliseeriti, vabaturumajandus asendati riikliku plaanimajandusega. Eesti kroon asendati rublaga kroonile äärmiselt ebasoodsa vahetuskursiga, osa hoiuseid konfiskeeriti, Eesti riigi varad, sh kulla, omastas NSV Liit, välissaatkonnad võeti võimaluse korral üle.

Talunike laostamiseks ja sotsiaalsete pingete õhutamiseks külas tegi Nõukogude võim 1940–41 maareformi. Eramaaomand, mis ületas 30 hektarit, ning kirikute, usuühingute, riigi ja omavalitsuste maaomand (kokku 24,3% haritavast maast) sundvõõrandati ning arvati riigi maafondi. Pool sellest anti väikeste tükkidena 52 000-le maata või vähese maaga talupojale. Uusmaasaajate pisitalud polnud elujõulised, nende keskmine suurus oli kõigest 11 hektarit. 1941 pandi taludele põllumajandussaaduste sundmüügi kohustus riigi määratud madalate hindadega,  lisaks kehtestati põllumajandusmaks. Talupoegade abistamise sildi all loodi masina-traktorijaamad ja hobulaenutuspunktid, mis pidid maal saama sotsialismi tugipunktideks ja ette valmistama põllumajanduse kollektiviseerimist; asuti organiseerima sovhoose ja kolhoose. Eesti sovetiseerimise katkestas Saksamaa kallaletung NSV Liidule. 1940. aasta septembris moodustasid endised Eesti diplomaadid Rootsis välisdelegatsiooni, et demokraatlike lääneriikide abiga aidata kaasa Eesti iseseisvuse taastamisele.

Vaata ka seotud artiklit

• Nõukogude ja Saksa okupatsioon Eestis (1940–91)

EE 11, 2002