Oja, Pääru

Pääru Oja (16. V 1989 Tallinn), näitleja. Isa Tõnu Oja, onu Rein Oja, vend Kaarel Oja.

Lõpetas 2008 Vanalinna Hariduskolleegiumi ning 2012 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli.

Töötanud 2012–20 Eesti Draamateatris, hiljem vabakutselisena.

Mänginud filmis („1944”, 2015, Taska Film; „Mihkel”, 2018, True North; „Põrgu Jaan”, 2018, „Viimased”, 2020, mõlemad Homeless Bob Production; „Suur noos”, 2022, Komeetta) ning teleseriaalides („Lõks”, 2018–19; „Cold Courage”, 2020, Soome, Iirimaa, Belgia; „Viikingid: Valhalla”, 2022, Kanada, Iirimaa).

Osalenud noortele filminäitlejatele mõeldud programmides: Black Nights Stars (2018 Pimedate Ööde filmifestivalil) ja European Shooting Stars (2020 Berliini filmifestivalil).

Tunnustusi

Osi

  • Joseph Wykowski (Simoni Biloxi blues, 2011, diplomilavastus Tallinna Linnateatris)
  • Franz (Kruusvalli Tasandikkude helinad, 2011 Saueaugu Teatritalus)
  • Aleksandr Herzen (Stoppardi Utoopia rannik. I osa. Teekond, 2013 Tallinna Linnateatris, koostöös Eesti Draamateatriga)
  • Phillip (Kessleri Orvud, 2013)
  • Willem (Õnnepalu Vennas, 2014, meespeaosatäitja auhind)
  • Billy (Raine’i Hõimud, 2014, meespeaosatäitja auhind)
  • Aljoša Karamazov (Dostojevski ja Toompere Vennad Karamazovid, 2015)
  • Ekke Moor (Õnnepalu Ingeland, 2015 Saueaugu Teatritalus)
  • Noor näitleja (Houellebecqi ja Epneri Kaart ja territoorium, 2015)
  • Poiss (Õnnepalu Mäed, 2016)
  • Toomas Nipernaadi (Gailiti ja Kiluski Toomas Nipernaadi, 2018, Temufi)
  • esitaja (Gastevi, Kaunissaare, Pilve ja Reha Oomen, 2018, Kanuti Gildi SAAL)
  • Piiri Leo (Kõivu ja Lõhmuse Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl, 2019)
  • Jass (Vallaku ja Gundarsi Tema taevaliku Õnneküla potitehas, 2020 Ajateatris)
  • Kangelane (Reha ja Pilve Divide et Impera, 2022, Ekspeditsioon ja Kanuti Gildi SAAL)
  • Aksel (Saare ja Lennuki Ukuaru, 2020 Emajõe Suveteatris)
  • Mees (Ridley Hell häving, 2022 VAT Teatris)

Kirjandus

  • M. Oidsalu. Lavajõud ja sõjavägi: [Biloxi blues]. – Sirp, 3. juuni 2011
  • B. Tuch. 25. meeskond: [EMTA lavakunstikooli XXV lend]. – Postimees, 5. juuni 2012
  • I. Sillar. Siit nurgast ja sealt nurgast …: [EMTA lavakunstikooli XXV lend]. – Teater. Muusika. Kino 2012, 10
  • M. Johannes. On nagu on: [Vennas]. – Sirp, 11. aprill 2014
  • P.-R. Purje. Südametuksatus peopesal. – Eesti Draamateatri ajaleht 2015, 13
  • P.-R. Purje. Ekke Moori teekond maakoju: [Ingeland]. – Sirp, 31. juuli 2015
  • T. Truuvert. Vastuolu tajutava ja igatsetud tegelikkuse vahel. Pääru Oja rollid. – Teater. Muusika. Kino 2015, 12
  • M. Johannes. Vaadates Godot’d: [Mäed]. – Sirp, 7. oktoober 2016
  • Pääru Oja: meil kõigil on üks igavene tung, et kusagil mujal on parem, eriti minu tegelasel. Intervjueerinud K. Rebane. – Eesti Päevaleht, 25. august 2017
  • E. Siimer. Soe ja südamlik „Toomas Nipernaadi”. – Sirp, 7. september 2018
  • Pääru Oja: tahtsin minna füüsikat õppima, aga edevus sai võitu. Intervjueerinud R. Ranne. – Eesti Päevaleht : LP, 13. oktoober 2018
  • M. Johannes. Aeg ja perekond Pillarpart: [Tema taevaliku Õnneküla potitehas]. – Teater. Muusika. Kino 2020, 9
  • T. Suvi. Pääru Oja suur saladus. – Eesti Ekspress : Areen, 23. september 2020
  • Pääru Oja: Inimene on ikka üks uskumatu tegelane. Ei leia ta rahu. Intervjueerinud R. Ranne. – Postimees : Arter, 26. september 2020
  • Pääru Oja: enda sisse vaatamine ja endaga olemine on väga hirmus! Intervjueerinud K. Täll. – Õhtuleht, 17. oktoober 2020
  • P. Oja jt. Tõnu ja pojad. Intervjueerinud R. Ranne. – Postimees, 23. detsember 2021
  • K. Kann. Kollane on tegelikult roheline: [Divide et Impera]. – Sirp, 3. juuni 2022

Välislinke

Phillip – Pääru Oja, Harold – Ivo Uukkivi. Kessleri „Orvud” (Eesti Draamateater, 2013)

Willem – Pääru Oja. Õnnepalu „Vennas” (Eesti Draamateater, 2014)

Ekke Moor – Pääru Oja, Neenu Moor – Kaie Mihkelson. Õnnepalu „Ingeland” (Saueaugu Teatritalu, 2015)

Ello – Maarja Tammemägi, Toomas Nipernaadi – Pääru Oja. Gailiti ja Kiluski „Toomas Nipernaadi” (Temufi, 2018)

Naine – Henessi Schmidt, Mees – Pääru Oja. Ridley „Hell häving” (VAT Teater, 2022)

ETBL, 2023 (T. Truuvert)