Orviku, Karl

Karl Orviku (aastani 1927 Jaanson; 17. VIII 1903 Kohtla – 7. III 1981 Tallinn), geoloog (litoloog ja kvaternaarigeoloog), Kaarel Orviku isa, dr. phil. nat. (1940), geoloogia-mineraloogiadoktor (1946), ENSV Teaduste Akadeemia akadeemik (1954; kirjavahetajaliige 1946). Mõisateenistuja poeg.

Lõpetas 1930 geoloogiamagistrina Tartu Ülikooli, töötas 1926–58 samas geoloogiakateedris (1944–56 Tartu Riikliku Ülikooli geoloogiakateedri juhataja, aastast 1946 professor, oli 1947–52 ENSV Teaduste Akadeemia Geoloogia Instituudi asedirektor, 1954–68 direktor ja aastast 1969 vanemteadur-konsultant). Eesti nüüdisaegse litoloogia rajaja ja litostratigraafia arendaja. Avaldanud põhjapanevaid uurimusi kvaternaarigeoloogia (eriti Pleistotseeni stratigraafia), meregeoloogia, neotektoonika ja geoloogia ajaloo alalt. Korraldas 1945 Tartu Riikliku Ülikooli geoloogiaosakonna taasavamise ja 1947 ENSV Teaduste Akadeemia Geoloogia Instituudi asutamise. Oli eluta looduse kaitse ja geoloogilise terminoloogia korrastamise pioneere. Algatas Eesti geoloogia ajaloo ja geoloogiaalaste kirjutiste refereerivate kokkuvõtete koostamise.

Kuulus 1961–65 Rahvusvahelise Kvaternaari Uurimise Liidu täitevkomiteesse. 1946–52 Eesti Loodusuurijate Seltsi esimees ja aastast 1963 auliige, aastast 1971 ENSV Looduskaitse Seltsi auliige. ENSV teeneline teadlane (1969). Eesti Vabariigi teaduspreemia 1991 (postuumselt).

Mälestusmärk Rakveres (1987 Ilme ja Riho Kuld).

Töid

• Maavarad (1933)
• Rõngu interglatsiaal – esimene interglatsiaalse vanusega organogeensete setete leid Eestist (1939)
• Quartirgeologische Karte der Halbinsel Sõrve (1935)
• Lithologie der Tallinn-Serie (Ordovizium, Estland) (1940)