Ots, Andres

Andres Ots (3. X 1944 Tallinn), näitleja. Eesti Teatriliidu (1968) ja Näitlejate Liidu liige (1993, aastast 2014 auliige). Isa Jori Ots, ema Made Varango. Olnud abielus Helje Soosaluga ja aastast 1982 Elin Otsaga.

Lõpetas 1962 Tallinna 20. Keskkooli ja 1968 Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri, õppis 1962–63 Tartu Riiklikus Ülikoolis prantsuse filoloogiat. Töötanud 1963–64 Õhtulehe toimetuses, 1964–65 lavakunstikateedris laborandina, 1968–74 Endlas ja 1974–2010 Tallinna Linnateatris, olnud aastast 1996 lavakunstikooli lavakõne õppejõud (dotsent). Tuntud raadioesinejana (lugemistunnid ning kuuldemängud „Kellele lüüakse hingekella”, 1984, „Mesikäpp ja Must Daam”, 1993) ja lauljana (sooloõhtu „Laulud sõelal”, 1977 Noorsooteatris; laulis 1974–88 Viru varietees), mänginud ka filmis („Sigade revolutsioon”, 2004, Rudolf Konimois Film; „Legend vägevast seebist”, 2011, Must Film) ja teleseriaalides, lugenud raamatuid helikandjatele (Eesti Pimedate Raamatukogu jm).

Karl Adra nimeline auhind 2013.

Osi

  • Michel (Cocteau’ Hirmsad vanemad, 1968)
  • Djola (Mitrovići Röövimine keskööl, 1969)
  • Stepas (Samulevičiuse Sild kaugesse öösse, 1969)
  • Peter Schnell (Natschinski Servus, Peter!, 1970)
  • Billy Jack (Olseni Billy Jacki lugu, 1970)
  • Mees (Osiecka Murelimaik, 1971)
  • Sancho (Leigh’ Mees La Manchast, 1971)
  • Mees/Poeg (Vahingu Suvekool, 1972)
  • Thoros (Halaphjani Hällilaul, 1972)
  • Cornelius Hackl (Hermani Hallo, Dolly!, 1974 Endlas)
  • File (Nashi Vihmameister, 1975)
  • Biedermann (Frischi Biedermann ja tulesüütajad, 1976)
  • puudel Artemon (Ehala Buratino, 1978)
  • Johnny (Undi, Komissarovi, Ehala jt Johnny, 1980)
  • Petšorin (Lermontovi ja Undi Meie aja kangelane, 1980)
  • Alfonso II (Goethe Torquato Tasso, 1982)
  • Charley Gordon (Keyesi Lilled Algernonile, 1983)
  • Mozart (Puškini Mozart ja Salieri, 1984)
  • Stomil (Mrożeki Tango, 1989)
  • Bernard Shaw (Kilty Armas luiskaja, 1989)
  • Dewis (Shepardi Maetud laps, 1994)
  • de Treville (Dumas’ ja Nüganeni Kolm musketäri, 1995)
  • Gerassim Kuzmitš Petrin (Tšehhovi, Adabašjani ja Mihhalkovi Pianoola ehk Mehhaaniline klaver, 1995)
  • Jellaby (Stoppardi Arkaadia, 1997)
  • Henry (Rohumaa ja Mari Tuulingu Öö hommik, 1998)
  • Bernardo (Shakespeare’i Hamlet, 1999)
  • doktor McSharry (McDonagh’ Inishmaani igerik, 2000)
  • doktor Krokowski (Manni ja Kõivu Võlumägi, 2001)
  • Robert (Auburni Tõestus, 2002)
  • Tšapajev (Pelevini ja Kolditsa Tšapajev ja Pustota, 2003, diplomilavastus)
  • Don Dubrow (Mamet’ Äri, 2004)
  • Schnellmann (Tammsaare ja Nüganeni Tõde ja õigus. Teine osa, 2005)
  • Eedu (Tätte Meeletu, 2005)
  • Vesiroos (Tammsaare ja Nüganeni Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4., 2006)
  • Raymond (Potteri Päike soojem, taevas sinisem, 2007)
  • Jake Latta (Williamsi Iguaani öö, 2008)
  • Tuco (Gorostiza Vana tango, 2009)
  • Vanamees (Hemingway Vanamees ja meri, 2015, Tallinna Linnateatri ja Von Krahli Teatri ühistöö)

Helikandjaid

  • U. Laht. Meremehe kiri (LP, 1979)
  • Andres Ots (LP, 1984)
  • Muinaslugusid kogu maailmast (LP, 1985)
  • Hiina muinasjutte (LP ja helikassett, 1990)
  • Muinasjutud (helikassett, 1996)
  • R. Stout. …sina oled sellest mõrvast vaba, Deemoni surm, Valeraha (kõik 2 CD-d, 2003) ja Lilledeta lausvale (2 CD-d, 2004)

Kirjandus

  • A. Ots. Vastumõtlemisi „Nooruse“ küsimustele. – Noorus 1968, 3
  • Juttu Andres Otsaga. Intervjueerinud O. Olli. – Kultuur ja Elu 1972, 3
  • Andres Ots. [Intervjuu]. – Noorus 1975, 4
  • L. Vellerand. Väheke suvist vahejuttu näitlejateemadel. – Õhtuleht, 16. august 1975
  • R. Mirov. „Otsinud olen inimese häält“. – Teatrimärkmik 1976/77; Sõnast sõnasse / R. Mirov. Tallinn, Tartu, 2002
  • M. Stein. Kümme aastat kolmandat lendu. – Teatrimärkmik 1977/78
  • T. Ritson. Vaadata või kuulata? – Reede, 17. november 1989
  • M. Visnap. Kui näitlejal on etendus. – Teater. Muusika. Kino 1990, 6
  • A. Ots, H. Vannari, P. Laasik jt. Viimane tango. Intervjueerinud M. Kapstas. – Pühapäevaleht, 27. veebruar 1993
  • A. Ots. Seentest ilma saja grammita. Intervjueerinud K. Orro. – Eesti Naine 1995, august
  • A. Ots. Mets ja teater on müstika. Intervjueerinud M. Balbat. – Maaleht, 15. september 2005
  • Andres Ots. Intervjueerinud K. Orro. – Lavakooliraamat. 1. Tallinn, 2007
  • E. Aunaste. Andres ja Aleksander Ots. – Tiiu 2011, 2 (november)
  • Andres Ots: Kirjade järgi olen jah Georg Otsa poeg. Intervjueerinud J. Aarma. – Maaleht, 25. september 2014
  • Andres Ots: „Olen jõudnud sellisesse toredasse ikka, kus sa näed, kuidas sõbrad lähevad, kuidas lähevad inimesed, kes on sulle tähtsad“. Intervjueerinud J. Kulli. – Õhtuleht, 26. märts 2016
  • Б. Тух. Лебединая песня в башне из черного дерева. – Вести Неделя Плюс, 12 июня 1998

Välislinke

Maggi Jack – Siina Üksküla, Billy Jack – Andres Ots. Olseni „Billy Jacki lugu” (Endla, 1970)

Sancho – Andres Ots. Wassermani ja Leigh’ „Mees La Manchast” (Endla, 1971)

Andres Ots oma laulude õhtul „Laulud sõelal” (Noorsooteater, 1977)

Eisenring – Paul Laasik, Biedermann – Andres Ots. Frischi „Biedermann ja tulesüütajad” (Noorsooteater, 1976)

G. B. Shaw – Andres Ots, P. S. Campell – Helle-Reet Helenurm. Kilty „Armas luiskaja” (Noorsooteater, 1989)

Poeg – Andres Ots, Poja naine – Kaarin Raid. Vahingu „Suvekool” (Endla, 1972)

ETBL, 2000 (A. Kreem); täiendatud 2017 (T. Truuvert); täiendatud 2019