Päll, Eduard

Eduard Päll

Eduard Päll (15. X 1903 Koosa küla, Kavastu vald – 13. VI 1989 Tallinn), keeleteadlane ja kirjanik, filoloogiakandidaat (1955), Eesti NSV Teaduste Akadeemia (TA) kirjavahetajaliige (1961). Astus 1918 Punaarmeesse. Lõpetas 1929 Herzeni-nimelise Leningradi Pedagoogilise Instituudi. Oli 1940–41 Tallinnas ajalehe Kommunist peatoimetaja asetäitja, 1941–43 Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitja, 1943–47 Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee (EK(b)P KK) sekretär, 1947–50 Eesti NSV Ülemnõukogu presiidiumi esimees, 1950–55 Tallinna Pedagoogilise Instituudi eesti keele ja kirjanduse kateedri juhataja, 1955–68 Eesti NSV TA keele ja kirjanduse instituudi direktor, 1968–73 Eesti NSV TA ühiskonnateaduste oskonna akadeemik-sekretär. Aastast 1920 Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei liige. 1948–51 EK(b)P KK liige. 1947–51 Eesti NSV Ülemnõukogu saadik, 1946–54 NSV Liidu Ülemnõukogu saadik. Avaldanud Leningradis jutukogu „Kuues lint” (1931) ja följetone (kogu „Valitud vested”, 1933, pseudonüüm Siim Sepik), koostanud NSV Liidu eesti koolidele õpikuid. Eestis avaldas Hugo Angervaksa pseudonüümi all publitsistliku kallakuga luulet (kogud „Vanad kased”, 1960, „Inimese avastamine”, 1976, ja „Hiline rändaja”, 1983), lühiproosat (kogud „Ajaproov”, 1957, „Hommik”, 1959, „Kaks tamme ja pihlakas”, 1973, „Helisevad avarused”, 1978, „Kuldnokkade aegu”, 1980; humoreskikogu „Muumia”, 1961) ja kaks romaani („Kelk soo peal”, 1969, „Must kajakas”, 1987). Uurinud kirjanduslugu (artiklikogu „Nõukogude kirjanduse noorusmailt”, 1973) ja eesti keele lauseõpetust.

Eesti NSV teeneline teadlane (1969).

Kirjandus

• A. Tamm. Aga see oli üks mees. – Looming 2001, nr 4, lk 584–597
• K. Ristikivi. Kirjanduse olukord kodumaal. – Rmt: Viimne vabadus. Tartu, 1996, lk 95–115