Paulus, heebrea nimega Saul, latiniseeritult Saulus (arvatavasti 10 – 64 või 66), kirikupärimuse järgi apostel, juudi kirjatundja; püüdis ristiusku lahutada judaismist ning muuta universaalusundiks. Variserina võitles algul ägedalt ristiusu vastu, osales Jeruusalemma algristikoguduse tagakiusamises. Damaskusesse minnes kohtas nägemuses ülestõusnud Kristust (Ap 9. 1–9) ja muutus innukaks ristiusu pooldajaks ning oli selle edukaimaid levitajaid (sellest kõnekäänd „Saulusest sai Paulus”).

Saanud hea hariduse, suutis anda ristiusule õpetusliku põhjenduse. Oma misjoniretkedega tõi kristluse Euroopasse. Rajas palju kogudusi Väike-Aasiasse, Makedooniasse ja Kreekasse.

Kirikupärimuse järgi suri Paulus Roomas märtrina keiser Nero ajal; Rooma kodanikuna hukati ta mõõgaga, seetõttu on kunstis tema tunnusese mõõk.

Vaata ka seotud artiklit

• Pauluse kirjad

EE 7, 1994