Rostropovitš, Mstislav

Mstislav Rostropovitš (Mstislav Leopoldovitš Rostropovitš; 27. III 1927 Bakuu – 27. IV 2007 Moskva), vene tšellist, pianist ja dirigent; Vene NSFV teeneline kunstitegelane, Vene NSFV ja NSV Liidu rahvakunstnik,  Prantsuse kunstiakadeemia tegevliige (1987), Ameerika kunsti- ja teaduste akadeemia välisauliige (1972), Itaalia Accademia Nazionale di Santa Cecilia (1971), Rootsi (1975) ja Suurbritannia (1984) kuningliku kunstiakadeemia liige; enam kui 50 ülikooli audoktor. Oli abielus Galina Višnevskajaga.

Sündis ja kasvas Bakuus. Õppis 1932–37 Moskva muusikakoolis, 1943–46 Moskva konservatooriumis tšellot ja kompositsiooni (õppejõud Semjon Kozolupov, Vissarion Šebalin ja Dmitri Šostakovitš), oli 1946–48 samas aspirantuuris ja seejärel 1948–74 õppejõud (aastast 1959 professor, aastast 1993 auprofessor). 

Aastast 1974 elas USA-s, 1978 võeti talt Aleksandr Solženitsõni toetamise pärast ära NSV Liidu kodakondsus, see anti tagasi 1989.

Rostropovitš oli nüüdisaja silmapaistvaimaid muusikuid, NSV Liidu (sai tuntuks 1945, võites kuldmedali III üleliidulisel interpreetide konkursil) ja rahvusvaheliste võistluste laureaat (sai rahvusvaheliselt tuntuks 1950, võites Praha tšellistide võistluse, 1956 debüteeris New Yorkis Carnegie Hallis). Tema repertuaaris olid lisaks klassikalistele teostele ka umbes 140 nüüdisaegset, spetsiaalselt talle on kirjutatud tšelloteost nüüdisaja tuntumatelt heliloojatelt (mh Sergei Prokofjevilt, Dmitri Šostakovitšilt, Alfred Schnittkelt, Leonard Bernsteinilt, Olivier Messiaenilt ja Benjamin Brittenilt). Tema esituses on esmakordselt kõlanud 117 heliteost tšellole. Kammermuusikuna esinenud koos Svjatoslav Richteri, Emil Gilelsi, Leonid Kogani, David Oistrahhi, Yehudi Menuhini ja Isaac Sterniga, pianistina Galina Višnevskajaga. Esinenud korduvalt Eestis.

Dirigendina debüteeris 1963, 1968 dirigeeris esmakordselt Moskva Suures teatris. Oli 1977–94 Washingtoni sümfooniaorkestri muusikadirektor ja peadirigent, ühtlasi Berliini ja Londoni filharmoonia ning Bostoni ja Londoni sümfooniaorkestri külalisdirigent. Tema dirigeerimisel on esmaesitatud 70 orkestriteost ja 9 ooperit.

Oli mitme nüüdisaja heliloojale pühendatud rahvusvahelise festivali korraldaja ja juht (Prokofjev, 1991, Britten, 1993, Schnittke, 1994), osales Tšaikovski rahvusvahelise konkursi korraldamisel Moskvas, 1987–2000 Eviani (Prantsusmaal) muusikafestivali organisaator ja juht. Aastast 1977 toimub Pariisis Mstislav Rostropovitši rahvusvaheline tšellokonkurss, 2009. aastast korraldatakse Bakuus Mstislav Rostropovitši fesitivali.

Oli aktiivne inimõiguste kaitsmisel ja heategevuses, asutas 1991 Washingtonis Rostropovitši ja Višnevskaja heategevusfondi (toetab endiste NSV Liidu vabariikide lapsi).

Saanud enam kui 130 riiklikku või muud autasu ja auhinda enam kui 30 riigilt, sh NSV Liidu riiklik preemia (1951), Lenini preemia (1964), Venemaa riiklik preemia (1991 ja 1995), Presidendi vabadusmedal (USA, 1987), Briti impeeriumi ordu aurüütelkomandör (1987), Auleegioni ordeni suurohvitser (Prantsusmaa, 1998), Kuulsuse orden (Aserbaidžaan, 1998), Keisrri preemia (Jaapan, 1993), Astuuria printsi auhind (Hispaania, 1997), Iseseisvuse orden (Aserbaidžaan, 2002) ja 5 Grammy auhinda (1970, 1977, 1980, 1983, 2003).

Bakuus (avatud 2002 korteris, kus perekond elas aastatel 1925–31) ja Orenburgis (2001) on Rostropovitšite perekonna majamuuseum, Orenburgis kannab tema nime kunstiinstituut, Bakuus muusikakool ja tänav.

Kirjandus

EE 8, 1995; täiendatud 2015