Ruhnu rahvariided

Rootsi asustusega Ruhnu saare naised ja neiud kandsid pikkade varrukatega särki ning triibulist liistikut. Seelik tehti mustast täisvillasest või poolvillasest (valge linase lõime ja mus­ta villase koega) riidest. Äärestati kitsa valge kandiga ning kurrutati. Piduliku ülikonna uhkuseks olid suuremustrilised sitspõlled ning sitsist või siidist õlarätid. Töö juures põlle ei kantud, süm­boolselt tähistas põlle seeliku valgetrii­buliseks kootud esilaid (mis tavakoha­selt jäeti kurrutamata). Vöö Ruhnu naisterõivastusest puudus. Vastupidiselt eesti neidude traditsioonile käia katmata peaga kandsid Ruhnus täiskasvanud tütarlapsed tanu nagu abielus naisedki. Tanu peale peeti vateeritud mütsi, mille alt jäi paistma tanupits. Tüdrukute kuklatükist ja esiäärest koosnevad sitsmütsid olid suhteliselt madalad, naiste kahest võrdsest poolest kokkuõmmel­dud sits- või siidmütsid olid aga hästi kõrged. Välja minnes sõlmiti mütsi peale veel rätik. Ehteks olid väikesed preesid ja vitssõled, rikkalikult kanti helmeid. Jalas olid tumesinised valge roositud kirjaga sukad ning helekollased pastlad valgete villaste paeltega.

Vasakult: a) neiurõivastus 19. sajandi keskpaiku; b) naiserõivastus 19. sajandi keskpaiku

Ruhnu mehe rahvariided ERM-i püsinäitusel

Carl Oswald Bulla. Ruhnu perekond rahvariietes

Täiendavat lugemist

  • C. Russwurm. Eibofolke oder die Sweden an den Küsten Ehstlands und auf Runö. Reval, 1855
  • M. Kaarma, A. Voolmaa. Eesti rahvarõivad. Tallinn, 1981
  • Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia tudengite uurimistööd:
  1. Maris Rosenthal. 1860-1940 aastate Ruhnu silmkoeliste kinnaste kogum Eesti muuseumides: mustrid ja värvikombinatsioonid
  2. Gerly Karu. Ruhnu triibulise rõivakanga mustrid ja funktsioon
  3. Külli Vähi. Ruhnu poolkindad, nende tehnoloogia ja kasutustraditsioonid 20. sajandil
  4. Grete Ojamaa. Ruhnu naiste peakatted ja rätikud
  5. Astri Kaljus. Kihnu ja Ruhnu hülgeküttide rõivastus

Välislink