Sõrve poolsaar

Sõrve poolsaar (sks Zerel, rts Swalferort), looduspiirkonnana ka Sõrvemaa, poolsaar Saaremaa edelarannikul; pindala üle 180 km². Ulatub Salme jõest Sõrve sääreni (umbes 32 km), laius keskosas kuni 10 km, poolsaare kaela kitsaimas kohas (Ungru–Pagila joonel) 1,6, Lõpe–Kaimri joonel 3 km. Külgneb läänes Läänemere avaosaga ja idas Liivi lahega, lõunas eraldab teda Kuramaast Kura kurk (Irbe väin). Klibust läänerannikut liigestavad Ariste ja Lõu laht, abajad ja mitu väikest maanina (Pitsinina, Viljagunina, Nurmeniidi, Pitsernina, Alliots, Loodenina, Nigunina), valdavalt luitelisel idarannikul eenduvad Laidu-, Kotka-, Leeltse, Kaavi ja Allinga nina. Kõige kaugemale lõunasse (1,5 km) ulatub madala seljakuna ahenev Sõrve säär, see jätkub Kura kurgus ligi 4 km pikkuse laidude ahelana (sh. Lombimaa ja Vesitükimaa). Säärel on Sõrve tuletorn (esimene meremärk aastast 1646, nüüdne raudbetoontorn rajati 1958–60; kõrgus 52 m). Poolsaare keskosas asuv Sõrve kõrgustik (kõrgus kuni 37 m, Lääne-Saaremaa kõrgustiku jätk) on tekkelt otsamoreen, selle nõlvu on meri murrutanud astanguiks (Koltsi kohal 19 m). Rannikul on luitestikke (Kargil, Kaunispel, Viieristil), rannavalle (Ariste lahe ääres, Kaugatumal, Jämajas, Sääre ja Mõntu vahel) ja madalaid panku (Kaugatuma, Loode, Ohessaare). Suuremat osa Sõrve poolsaart kattev mets sai Teise maailmasõja ajal tugevasti kannatada, nüüdseks on see valdavalt taastunud (peamiselt männimets). Pehme merelise kliima tõttu kasvavad seal jugapuu, laukapuu, tuhkpihlakas, luuderohi, püstine hiirehernes, Gmelini kilbirohi, tömbiõiene luga (kõik looduskaitse teine kaitsekategooria) ning püramiid-akakapsas jmt haruldast liiki. Poolsaare kaitsealad on Viieristi looduskaitseala, Kaugatoma-Lõo maastikukaitseala, Vesitükimaa kaitseala, Rahuste looduskaitseala, Ohessaare maastikukaitseala ja Kaunispe hoiuala.

Poolsaare kesk- ja lõunaosa hõlmab Torgu valla, põhjapoolne osa kuulub Salme valda. Sõrve elu probleemidega tegeleb Sõrve Taastamise ja Arendamise Selts.

Sõrve poolsaare rannik säärel

Sõrve tuletorn Sõrve sääre tipus

Mõntu sadam on Sõrve poolsaare tähtsaim sadam

Ajalugu

Arheoloogilisi andmeid Sõrve poolsaare inimasustuse kohta on juba I aastatuhandest e.Kr. Huviväärsed on näiteks Lülle küla laevkalmed – Eesti vanimaid kalmeehitisi (8. sajandi e.Kr). Enne võõrvallutusi moodustasid Saaremaa läänerannik ja Sõrve poolsaar ühise Kihelkonna-Sõrve muinaskihelkonna ning sealsed elanikud olid teada heade meresõitjatena. Sõrve nimi on teada aastast 1234 (Sworve). 1230. aastail allus Lõuna-Sõrve Riia linnale. Saare-Lääne piiskopkonnas oli Sõrve omaette ametkond ning jagunes Sääre, Torgu, Kaimri ja Salme-Anseküla vakuseks, kahest esimesest kujunes 13. sajandi Jämaja kirikukihelkond, kahe viimase alale tekkis 16. sajandi alguses omaette Anseküla kihelkond. Sõrve poolsaarel oli 19. sajandil 9 rüütlimõisa (Kargi, Kaunispe, Koltse, Lõo, Mõntu, Olbrüki, Sääre, Tiinuse, Torgu), kultuuri- ja majanduselu keskustena tunti eeskätt Anseküla ja Torgut (1873 valmis Torgus õigeusu kirik). Martin Körberi algatusel korraldati 1863 Ansekülas Massi nõmmel Sõrve laulupüha. Sõrve poolsaare strateegiline asend on eriti köitnud Venemaad. Esimese maailmasõja eel koostati Venemaal Peterburi kaitseks merekindluste süsteem, milles Sõrve poolsaar moodustas omaette Irbe piirkonna, kus Karustesse, Mäebele ja Säärele rajatud rannakaitsepatareid riivistasid sissepääsu Liivi lahte. 1939. aasta baaside leping andis Balti laevastikule loa seada Karuste ja Rahuste lähedale üles raskepatareid, rajada Vintrile linnak ning kasutada Mõntu sadamat. Teises maailmasõjas osutasid Sõrve poolsaarele taandunud Punaarmee väeosad sakslastele vastupanu 24. IX – 5. X 1941. Sakslaste taandudes jäi Sõrve poolsaarele umbes 7000-meheline väegrupp, keda ründasid õhu- ja merejõudude toetusel eesti laskurkorpuse 249. diviis, 3 vene diviisi ja mitu tankipolku, sõjategevus kestis seal 10. X – 24. XI 1944; 19. oktoobril murti läbi sakslaste Ungru–Pagila, 18. novembril Lõpe–Kaimri ja 23. novembril Türju–Torgu–Mäebe kaitseliin. 24. novembril evakueerus Sääre sadamast ligi 4700 Saksa sõjameest, sellega lõppes lahingutegevus Eesti pinnal. Sõjategevus oli laastanud enamiku sealsetest küladest, suur osa sõrulasi (Saksa andmeil ligi 1400 inimest) evakueeriti Saksamaale.