Setu murre kuulub lõunaeesti murderühma, seda räägitakse ajaloolisel Setumaal, mille alad paiknevad praegu Eestis Põlva ja Võru maakonnas ning Venemaal Pihkva oblasti Petseri rajoonis. Setu murre on arvatud enamasti ühe murraku või murrakurühmana Võru murde hulka.

Setu ja Võru murde grammatiline põhistruktuur on sarnane, erinevusi on rohkem häälduses ja sõnavaras. Setu murdes ilmneb arhailisi keelejooni ja rohkesti vene murrete mõjutusi. Hääldust iseloomustavad tugev h (hähkih ’pulmades’), helilised klusiilid ja z, eriti Ida-Setumaal (hobõzõ ’hobuse’), ning kõigi konsonantide tugev j-line peenendus ( k´äu ’käib’, tapp´ ’tappis’). Palju on vene laensõnu: hiitra ’kaval’, tsuuda ’ime’. Erijooni on Põhja-Setumaa (Mikitamäe, Värska, Saatse), Kesk- ja Lõuna-Setumaa (Meremäe, Obinitsa, Luhamaa) ja Ida-Setumaa (Petserist idas) murrakute vahel.

Setu murret on uurinud Julius Mägiste, Ülo Toomsalu, Tiit-Rein Viitso jmt.

Kirjandus

• J. Mägiste. Setukaistekstejä. Helsinki, 1977 
• Ü. Toomsalu. Setu verbi grammatika ja sõnastikud. Tallinn, 1995 
• Uma sulõga umah keeleh: Meremäe, Obinitsa ja Petseri eesti kooli lastõ setokiilne umalooming ja üleskirotusõ. Vällävõttit Tõnisoni Manni, Kooseri Alli ja Karro Silvi lauluvihikist. Sisu kokkupandja A. Lahe. Meremäe, 2004
• Seto lugõmik: palakõsõ seto keeleh. Kokko säädnü V. Jüriöö. Obinitsa, 2009 

Välislingid

• Ajaleht Setomaa
• Eesti Keele Instituudi fonoteek
• Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskus
• Võro-eesti synaraamat
• Väike murdesõnastik

EE 12, 2003; muudetud 2011