Lõunaeesti murded on üks kolmest eesti murderühmast põhjaeesti ja kirderanniku murrete kõrval. Lõunaeesti murrete vanimad erijooned pärinevad aastatuhandete tagant, omanäolisest läänemeresoome hõimumurdest. Lõunaeesti murded on eripäraseimaid läänemeresoome keelekujusid, selle põhjus on nende ajalooline asetsemine läänemeresoome keeleala kaguserval, indoeuroopa naaberkeelte kontaktväljas. Väga vanad on lõunaeesti murrete konsonantismi erijooned: kõtt ’kõht’, tennü ’teinud’, üts ’üks’. Hääldusele on iseloomulikud afrikaadid (tsiga ’siga’, pardsi ’pardi’) ja kõrisulghäälik, mis on ka mitmuse tunnus (kalaq ’kalad’, latsõq ’lapsed’). Vokalismis on säilinud arhailisi jooni, näiteks vokaalharmoonia (küsümüs ’küsimus’), ilmneb õ-harmoonia (kõllanõ ’kollane’). Esineb kaks õ-häälikut: peale eestipärase ka kõrge õ, näiteks sõnades nõna ’nina’ ja sõsar ’õde’. Ülipikad keskkõrged vokaalid kõrgenevad, nii on ’keel’ pigem kiil, ’nool’ nuul, ’töö’ tüü. Esineb omapäraseid käändelõppe, näiteks Võrus sisseütlev -he (kerkohe ’kirikusse’), seesütlev -hn, -h, -n (külähn ’külas’, liinah ’linnas’, mõtsan ’metsas’) ja ilmaütlev -ldaq (mõtsaldaq ’metsata’). Verbile on iseloomulik kahesugune pööramine, mis esialgu sõltus tüve tähendusest: küdsä ’küpsetab’, küdsäss ’küpseb’. Lõunaeesti murrete põhisõnavara erineb suuresti põhjaeesti omast, näiteks puude nimetused kattai ’kadakas’, kõiv ’kask’, pettäi ’mänd’, lõhmus, pähn ’pärn’ ja uibo ’õunapuu’. Peale Lõuna-Eesti on neid murdeid räägitud Põhja-Lätis Leivu keelesaarel (Leivu murrak), Ida-Lätis Lutsi keelesaarel (Lutsi murrakud) ning Venemaal Pihkva oblastis Setumaal ja Kraasna keelesaarel (Kraasna murrak). Eestis jagunevad lõunaeesti murded loodepoolseteks – Mulgi ja Tartu murdeks – ning kagupoolseteks – Võru ja Setu murdeks. Mulgi ja Tartu murdes on peale eriarengute (epenteetiline palatalisatsioon: üits ’üks’, kaits ’kaks’, läits ’läks’) rohkesti mõjutusi põhjaeesti naabermurretest. Lõunaeesti murrete tuumalaks on jäänud Kagu-Eesti, kus Võru ja Setu murdes on rohkem säilinud arhailisi lõunaeesti murdejooni.

Kirjandus

• Karl Pajusalu. Lõuna-Eesti murdeuuringud viimasel kümnendil. – Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskuse aastaraamat I. Toimetanud T. Iva. Tartu, 2002, lk 35–48
• Kalevi Wiik. Lõunaeesti sünniteooriatest. – Lõunaeesti keelest ja kiräkeelest. Toimetanud N. Reimann ja T. Tender. Võro Instituudi Toimõtisõq 3. Tarto-Võro, 1998, lk 18–38 

Välislingid

• Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskus
• Väike murdesõnastik

EE 12, 2003; muudetud 2011