Suur Prantsuse revolutsioon, revolutsioon Prantsusmaal 1789–99. Revolutsiooni põhjustasid feodaal-absolutistliku korra kriis ning privilegeeritud seisuste ja kolmanda seisuse vastuolud. 5. V 1789 tulid Versailles’s kokku generaalstaadid. 17. juunil kuulutasid kolmanda seisuse esindajad end Rahvuskoguks ja 9. juulil Asutavaks Koguks. 13. juulil puhkes Pariisis rahvaülestõus, 14. VII 1789 vallutas rahvas Bastille. Loodi rahvuskaart. 14. VII 1789 – 10. VIII 1792 olid võimul konstitutsioonilist monarhiat pooldavad jõud. Seisused ja tsunftikord ning osa feodaalõigusi kaotati, kiriku vara lasti müügile. Tekkisid revolutsioonilised klubid (jakobiinid). 1. X 1791 kokkutulnud Seadusandlikus Kogus algas võitlus žirondiinide ja montanjaaride (Mägi) partei vahel. 20. IV 1792 kuulutas žirondiinide valitsus Austriale sõja. Pariisi Kommuuni juhitud ülestõus 10. VIII 1792 kukutas Louis XVI. 10. VIII 1792 – 2. VI 1793 olid võimul žirondiinid. 22. IX 1792 kuulutati Prantsusmaa vabariigiks, 21. I 1793 Louis XVI giljotineeriti. 31. V – 2. VI 1793 toimunud ülestõus kukutas žirondiinid. 2. VI 1793 – 27. VII 1794 olid võimul jakobiinid. Kõik feodaalkohustused kaotati, kehtestati maksimumhinnad. Jakobiinide diktatuur rakendas terrorit: suruti maha nii parempoolsed kui ka vasakpoolsed (pöörased). 9. termidoori (27.–28. VII 1794) riigipööre kukutas jakobiinid. Võimule tulid termidoorlased – rikastunud uuskodanlus. Direktoorium (1795–99) ajas kõikuvat poliitikat. 18. brümääri riigipöördega (9. XI 1799) kehtestas kindral Napoléon Bonaparte oma diktatuuri.

VE, 2006