Tartu linnus, paiknes Toomemäe itta eenduval neemikul praeguse tähetorni kohal ja ümbruses; neemikust läänes oli looduslik vagumus, kuhu 18. sajandi rajati püssirohukelder. Vanimad leiud pärinevad I aastatuhande keskelt; 8. sajandil rajati püsiasustusega linnus, mille kõrvale kujunes avaasula. 10.–11. sajandil Tartu linnuse tähtsus kasvas. Esmamaining vene leetopissides 1030, sel aastal võitis Kiievi suurvürst Jaroslav Tark eestlasi ja rajas Tartu linnuse asemele Jurjevi nime kandnud linnuse. Eestlased (sossolid) vallutasid linnuse 1061 tagasi. Venelaste 1133–34 ja 1191–92 Tartusse tehtud sõjaretkedel püsivamaid tulemusi polnud. Eestlaste muistse vabadusvõitluse ajal oli hästikindlustatud Tartu linnus (Henriku Liivimaa kroonikas Tarbata, Tharbete) mandriosa viimane tugipunkt – sakslased vallutasid selle 1224. Samale kohale rajati Tartu piiskopilinnus, esmamaining 1234. Tartu piiskopi residentsina ehitati see järkjärgult Lõuna-Eesti üheks tugevaimaks linnuseks. Kolme hoonetiivaga pealinnus paiknes praeguse tähetorni ümbruses; 16. sajandi I poolel ehitati selle kagunurka Piiskopitorn. Lääne poole oli rajatud eeslinnus, kuhu üle vallikraaviks kujundatud vagumuse viis kindlustatud sild. Eeslinnuse lõunakülge tugevdas mitu torni, neist Söetorn kaitses ühtlasi praeguse Kuradisilla juures asunud Toomeväravat. Piiskopilinnuse õhkis Vene vägi 1708. aasta suvel. Arheoloogilistel kaevamistel (1956–58 ja 1960 Vilma Trummal ning 1979–80 Ain Mäesalu) avastati linnuse 4 erineva ehitusjärgu jäänused, 11. sajandist pärinevaid tammepalkidest kaitseehitiste osi ning muinas- ja keskaegseid esemeid.

Kirjandus

• V. Trummal. Arheoloogilised kaevamised Tartu linnusel. – Eesti NSV ajaloo küsimusi, III. Tartu, 1964

EE 12, 2003