Eesti taru

taru, mesilastaru, mesipuu, inimese rajatud väikeehitis, kus mesilaspere elab ja areneb ning kuhu ta paigutab oma korje; mesindusinventari tähtsaim osa. Taru peab vastama nii mesilaspere bioloogilis­tele vajadustele kui ka mesindusele esitatavatele majanduslikele nõuetele, olema sobiva kujuga ja soojakindel, kaitsma mesilasi halbade välistingimuste eest ning võimaldama mesinikul teha vajalikke toimetusi. Tarud liigitatakse püst- ehk korpus- (mitmest korpusest koosnev mesilastaru, mille kõrgus ületab laiuse) ja lamavtarudeks. Korpustaru on maailma enim kasutatav tarutüüp, see koosneb tarupõhjast, -katusest ja kolmest-neljast pesakorpusest, mis kõik asetatakse üksteise peale. Vastavalt vajadusele ja aastaajale saab taru korpuste kaupa vähendada või suurendada. Eestis on kõige rohkem lamavtarusid (mahtu suurendatakse külgedele kärgi lisades). Ühe pere lamavtarusse mahub 16 raami, kahe pere omasse 24 või rohkem raami. Korpustaruga võrreldes on selles mugavam peresid läbi vaadata. Nn Eesti taru kärjeraami mõõtmed on 414 × 277 mm, teistes maades levi­nud Dadant-Blatti taru kärjeraami mõõtmed 435 × 300 mm.

EME 1, 2008 (I. Nõmmisto); EME 2, 2009 (T. Sillaots)