tomat

Hariliku tomati taim, õis ja vili

Harilik tomat

tomat (Lycopersicon), peamiselt üheaastaste rohttaimede perekond maavitsaliste sugukonnast, ka nende taimede vili; 7 (teistel andmetel 3) liiki Lõuna-Ameerikas. Köögiviljana viljeldav harilik tomat (L. esculentum) on püstise või roomava varrega, katkestunult sulgjate lehtedega taim. Kahesugulised kollased õied paiknevad keerisõisikutes, vili (botaaniliselt mari) on läikiva nahkja kestaga, valminult harilikult punane, kollane või oranž. Taime katavad valkjad näärmekarvakesed, mille eritis annab tomatile iseloomuliku lõhna.

Euroopasse toodi tomat varsti pärast Ameerika avastamist, algul kasvatati teda ilutaimena. Majandusliku tähtsusega köögi­viljaks sai tomat Euroopa lõunaosas 19. sajandi keskpaiku. Esimesed teada olevad kirjalikud ülestähendused tomatist Eesti alal, esialgu „nooriku õuna” nimetuse all, pärinevad 19. sajandi algusest, köögiviljana hakati teda laiemalt kasvatama alles 20. sajandi algul. Tänapäeval viljeldakse tomatit 65° põhja- ja 40° lõunalaiuse vahel.

Eestis on tomat tähtsaim katmikalal kasvatatav köögivili. Toiduks tarvitatakse peamiselt valminud, harvemini tooreid (rohelisi) vilju. Valminud tomatid sisaldavad keskmiselt 5–6% kuivainet, sh 2,5–3% suhkruid, 0,5% orgaanilisi happeid (sidrun-, õun- ja oblikhapet) ning rohkesti vitamiine. Rohelistes viljades on mürgist alkaloidi solaniini, mis laguneb keetmisel või hapendamisel. Tomat nõuab kasvuks rohkesti soojust (sobivaim kasvutemperatuur 22–24°C) ja valgust. Jõgeva Sordiaretuse Instituudis on aretatud mitu tomatisorti, nt 'Koit', 'Visa' F1, 'Erk'.

Olulisimad tomati seenhaigused on pruunmädanik (peamiselt avamaal), hahkhallitus, ruugehallitus (peamiselt katmik­alal), tomati-kuivlaiksus (tekitaja Macrosporium solani) ja tomati-helelaiksus (Septoria lycopersici), vähem on levinud tomati viirushaigused, puudushaigustest tomati-viljatipumädanik. Kahjuritest on katmikalal ohtlikud kasvuhoonekarilane ja pahk-kiduussid.

Välislingid

EME 2, 2009 (L. Meensalu); muudetud 2011