toon, kindla kõrgusega heli.

• Keeleteaduses sama häälikkoostisega silpide põhitoonikontrastil rajanev fonoloogiline tunnus, mis eristab paljudes keeltes sõnu (sõnavorme).
• Muusikas heli koostisosa. Vaata ka pooltoon, tervetoon.

VE, 2006